Veikko Maripuu • 14 veebruar 2007

Surmapõlgur ei saa hakkama

Ajakirjandus on vahel taotluslikult provokatiivne. Seda eelkõige siis, kui on soov tekitada tõsist diskussiooni. Eelmisel reedel kirjutas Tõnis Oja artikli "Eestlaste sääste paigutavad surmapõlguritest fondihaldurid." Esmapilgul ehmatava pealkirjaga ja veelgi jahmatavama sisuga loos toodud väited väärivad diskuteerimist.

Väide, et aktsiafondi eelised väikeinvestorile võiks riskide hajutatuse kontekstis küsimärgi alla seada, võtab nõutuks. Kuidas veel saaks väikeinvestor enda portfelli mõistlike kuludega hajutatud riskidega, igapäevaselt jälgitava ja professionaalselt juhitud kogumi aktsiaid? Väikeinvestorile ei ole üksikute ettevõtete aktsiatega tegelemine enamasti hea idee... Edukaid (fondi)investoreid on alati rohkem olnud kui väheselgi määral edukaid üksikaktsiatega spekuleerivaid tegijaid.

Teiseks väidetakse artiklis, et kohalikud fondivalitsejad haldavad just kõrgema riskiprofiiliga fonde, mistõttu olevat kohaliku investori menüü riskantselt ühekülgne. Heites pilgu kohalike vahendajate pakutavate fondide nimekirjadele, sellist muljet ei jää. Eestist juhitavate fondide kõrval võistlevad siinsete investorite rahade paigutamise pärast suurte, rahvusvaheliselt tuntud fondihaldurite fondid - mida aeg edasi, seda rohkem neid on. Et Eestis pole avalikus pakkumises tuhandeid investeerimisfonde, mis annaksid võimaluse oma investeeringuid veel enam hajutada, tuleneb taas Eesti väiksusest - globaalsed fondivalitsejad oma fonde sel turul ei registreeri, sest nad ei näe kulutusel (veel?) erilist efekti. Alternatiive kohalikele fondidele on ning nende seas on fonde, kus on suurte ja tuntud USA, Euroopa ja Skandinaavia ettevõtete aktsiaid.

Negatiivselt märkis Oja ka viimase aja trendi luua fonde, mis paigutavad raha SRÜ-riikide või Kesk-Aasia turgudele. Fondijuhi üks olulisim eesmärk on otsida kasvu. Mainitud piirkond on kiirelt kasvav ja selgelt suure potentsiaaliga. Loomulikult on riskid suuremad kui arenenud turgudel. Ei usu, et kuskil keegi soovitaks fondiinvestoril uljalt kogu investeeritava vara sinna suunata. Meie igatahes soovitame SRÜ piirkonda investeerida vaid kõrge riskitaluvusega investoritel ja neilgi võtta tagasihoidlikud positsioonid.

Ei saa nõustuda väitega, et fondijuhid paigutavad raha niiviisi tundmatusse. Kohalike fondijuhtide juhitud fondidesse paigutavad raha lisaks kohalikele ja välismaistele erainvestoritele ka kompetentsed rahvusvahelised institutsionaalsed tegijad. Kui neile jääb hetkekski mulje, et tegu on tundmatus kohas vette hüppamisega, ütlevad nad viisakalt, kuid äärmiselt jahedalt head aega. Fondijuhtimises tuleb kõike teha maailmatasemel, rahvusvaheliste reeglite järgi, muidu lihtsalt pole võimalik kaasata investoritelt seda raha, millega fondi teha ja mida kuhugi paigutada.

Oja tõstatas küsimuse, miks pole siinseis fondides suurte globaalsete firmade aktsiaid või lausa fonde. Ajada tuleb seda äri, milles tunnetatakse konkurentsieelist. Siinsed varahaldurid on olnud edukad Kesk-ja Ida Euroopa kontekstis, miks mitte üritada seda edu laiendada?

Kohalikele fondijuhtidele antud diagnoos "adrenaliinisõltlane" ja "surmapõlgur" ei vasta tõele ei inimlikus ega professionaalses plaanis. Fonde juhivad keskmiselt üle kolmekümnesed pereisad, kel on põhjust mõelda stabiilsusele nii töös kui ka isiklikus elus. Adrenaliinisõltlane ja surmapõlgur ei tuleks fondi juhtides toime. Rahvusvahelised, kuid loodetavasti ka kohalikud rahapaigutajad eeldavad distsipliini ja kvaliteeti - ja sama teeb seadusandlus. Surmapõlgur ei suudaks neid tagada.

Hetkel kuum