Kaunilt ja kannatlikult ümber ehitatud kodu

Kuigi perekond Lepa kodu on jõudnud sõnas ja pildis nii mõnessegi väljaandesse, tekkis huvi seda kodu külastada eelkõige viljandlaste poetatud vihjetest, mida kogusin linna arhitektuurile pilku heitva loo tarbeks.

Sealt koorus nii mõnigi kord välja lausekatke, et kui ühte huvitavat ja kenalt taastatud hoonet näha soovite, tasuks vaadata auhindu võitnud elamut Maramaa puiesteel.

Ja kuna ka pererahvas ehk siis Gennadi ja Reta Lepp selle mõttega lahkelt nõusse jäid, saigi ühel märtsipäikesest tulvil pärastlõunal see käik ette võetud.

Tõsi on see, et hoone ei tõuse oma tänavakaaslaste hulgast esile mitte säravate värvide ja kiiskavpunase katusega, mida sellel majal lihtsalt pole, vaid valtsplekk-katusega sulanduva värvikattega ning sellega, et teised alles ootavad korrastavat kätt ja näevad üpris väsinud välja.

Kust siis pererahval selline julgus asuda kaheksakümmend aastat vana puumaja remontima? "Kuigi me olime just lõpetanud oma eelmise kodu remondi kesklinnas, tundus, et kui nüüd selle maja remondiga ei alusta, võib paari aasta pärast olla juba lootusetult hilja," meenutab Reta.

Temal on selle majaga ka eriline side: suurema osa oma elust on ta sama katuse all veetnud, sest vanemad kolisid sellesse, tollal üürikorteritest pungil majja, kui Reta oli veidi üle paari aasta vana.

"Kui maja kunagistele omanikele tagastati, sai ta ära ostetud, nii elavadki esimesel korrusel minu vanemad, üleval aga meie," lisab ta.

"Ega seda julgust eriti polnudki," naerab Gennadi. "Palju siis nendest ehitustöödest ikka teatud sai, aga kuigi mitte kõike, siis paljutki saab ise ära teha. Praegu võiksin vist vabalt hakata soovijatele tasu eest õpetama, kuidas vanu põrandaid taastada."

Kuigi maja näeb välja väga värske oma valgusküllasuse ja heledate toonidega, on kogu selle taga peidus hulk materjale, mis siin taaskasutusse läinud. "Vaid elutoa põrand on päris uutest laudadest, söögitoa ja veranda põrandad on pärit ühest vanast Viljandi hoonest, kus need küttepuudeks arvati ja terve ülemine korrus on sellest, mis teise korruse põrandatest kõlblikuks tunnistati," räägib Gennadi.

Hulk vaeva nähti Reta sõnul ka välisvoodri värvimisega: tegelikult siis vana värvi mahakraapimise ja laudade puhastamisega. "Aknad on lastud teha täpselt vanade originaalide järgi ühel kohalikul meistrimehel. Töö võttis küll aega, aga oli ka ootamist väärt."

Just kannatlikkus ja rahulikult ning kiirustamata tehtud otsused on Gennadi arvates need õpetussõnad, mida võiks anda kaasa inimestele, kes valmistuvad vana hoonet taastama. "Meil oli õnneks selline olukord, et polnud kiiret, korralik elamine oli olemas ja nii saime rahulikult tegeleda ehitustöödega, sundimata tagant töömehi või mõtlema vaid eelmise elamise müügile," lisab ta.

Meenutades ehitustöid, lisab Reta, et alati ei saa siiski otsustada kõige odavama pakkumise kasuks ning kahetseb, et seda ahjutegijat valides siiski tehti. "Tulemuseks on küll suur ja soojahoidev küttekolle, kuid omad puudused on sellel ka."

Mõlemad aga tunnistavad, et raske on praegu ka ehitusmeeste leidmine. Suured firmad ühe puumaja taastamist eriti tulusaks ei pea ning pole sellistest objektidest huvitatud. Häid tegijaid leiab eelkõige tuttavate soovituste ja tehtud tööde näidete varal.

"Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme tulemusega rahul. Väikesed praod laelaudade või aknaliistude vahel annavad tunnistust vaid sellest, et vana puitmaja elab rahulikult oma elu edasi ning seda eluiga peaks seinte sees olevat materjali vaadates jätkuma veel pikkadeks aastakümneteks," tõdeb pererahvas rõõmsalt.

See rõõm ei välista aga seda, et ühel hetkel võib nad taas mõnda leida mõnda huvitavad hoonet korda kõpitsemas. Sellist väärt materjali, mis arukaid peremehi ootab, Viljandis veel leidub.

Küsimusele, miks kaasati ka sisearhitekt, vastab Reta Lepp: "Kuna eelmise kodu olin saanud kujundada vastavalt oma tahtmistele algusest lõpuni, tundsin selle maja puhul, et mõnede asjade puhul oleks vaja ka spetsialistilt nõu küsida."

Nii sirviski Reta ühe telekanali kodulehel olnud videoklippe eri sisekujundajate töödest, kuni tundis, et Ivi-Els Schneideri tehtu sobib just täpselt tema mõtetega.

"Tegime talle ettepaneku ja kuna ta samal ajal oli seotud ka Viljandi kultuurikolledžiga, siis võttiski ta meie õnneks selle töö vastu," lisab Reta. "Tema vahel väga otsekohesed nõuanded aitasid mul nii mitmegi olulise elemendi kujundamisel selgusele jõuda."

Teisel korrusel on suures osas ruumiprogramm muudetud. Pööning ehitati eluruumideks ja kuna see oli väga madal, on katuse kuju muudetud ja kõrgust lisatud. Tellijail oli ka varasem restaureerimiskogemus olemas, sest nad olid Viljandi vanalinnas ise korteri rajanud.

Seega olid nad teadlikud, mis neid maja remontimisel ees ootab ja oskasid õigeid valikuid teha. Maja taastamistööd venisid väga pikale perioodile, ainuüksi katuse plekitööd kestsid pea aasta. Koostöö oli meeldiv, tellijad ise väga rõõmsameelsed ja optimistlikud.

Fotod: Arno Mikkor