Rikkus tuleb maainimese juurde väga vastumeelselt

Et töökohti maal napib, siis on inimesed nõus töötama väiksema raha eest kui mujal Eestimaal. Peaasi, et töökoht oleks olemas. Seega tööturul maal sisuliselt puudub konkurents ja tööjõupuudus ei tekita samuti olulist survet palgatõusuks.

Kui asulas on näiteks üks tööandja, siis dikteerib ta tingimused. Tingimusi saab ta peale suruda nendele inimestele, kes elavad antud asulas ning ei ole võimelised või ei soovi mujale tööle minna, kus sissetulek võiks olla kõrgem.

Loomulikult võib tuua rea näiteid ka sellest, et eksisteerib vabu töökohti, ettevõtjad kurdavad, et töötud inimesed ei tule tööle, ning nõnda tekib ka paratamatu palgasurve. Ent see pole just märkimisväärne.

Paljudel juhtumitel pole maal paikneva tööandja majandustegevus eriti konkurentsivõimeline. See tähendab, et ta saab turul olla valdavalt vaid sellepärast, et pakub oma teenust või toodet madalama hinnaga. Madala hinna eelduseks on aga töötajatele makstav väike palk.

Et konkurentsi sisuliselt pole, siis ei ole ka töövõtjate poolt tugevamat survet töötasu suurendamiseks.

Tugevama surve puhul rakendub aga teine stsenaarium: tööandja ei soostu nõutavat palka maksma ning töövõtja peab töökohast loobuma või ei saa töökohta. Teine variant - tööandja tõstab mõneks ajaks palka - ei tööta kahjuks kaua, sest kui tootmises midagi muud ei muutu, ootab tööandjat ettevõtte sulgemine. Tema tooted ja teenused ei ole enam konkurentsivõimelised.

Ühesuguses majanduslikus keskkonnas tegutsevad nii tööandja kui ka töövõtja. Mõlemad saavad olukorrast aru. Ja tulemuseks on väike palk või üldse mitte midagi.

Infrastruktuuri nõrkus aitab samuti kaasa niisuguse monopoolse seisundi tekkimisele. Inimesed võivad küll vaadata endale valmis uue töökoha kusagil kaugemal, kuid paljudel juhtudel sellest loobutakse. Põhjuseks on transpordi kõrge maksumus.