Varastatud logod: mida ütleb seadus

Ei tohi kasutada registreeritud kaubamärgiga identset või sarnast tähist, kui toodetakse samu kaupu. Samuti ei tohi kasutada sama või sarnast kaubamärki kaupade puhul, mis pole küll otseselt samad, kuid on sarnased ja on võimalus, et tarbija ei saa aru, et tegemist on teise tootjaga.

Seadus on aga veelgi rangem kaubamärkide suhtes, mis on üldtuntud ja laialt levinud – sellise kaubamärgiga sarnast märki ei või kasutada mingite toodete puhul, kui see võib kahjustada algse kaubamärgi mainet või eristumisvõimet. Seega – sa võid toota küll näiteks Piiskopi mööblit, kui on olemas Piiskopi suitsuvorst, sest see ei ole üldtuntud kaubamärk. Kuid sa ei tohi toota näiteks Adidase mööblit.

Iseenesest kehtivad seadused muidugi ka Hiinas, kuid arvatavasti on lääne ettevõtetel mõnevõrra keerulisem kohalikke sulisid korrale kutsuda. Hiina on ju eelkõige huvitatud majanduskasvust ja kui mingi välisfirma tuleb nende ettevõttele kaikaid kodarasse loopima, siis ei pruugita sellele kuigi hea pilguga vaadata.

Euroopa Liidus on aga selliste toodete turustamine juba oluliselt keerulisem. Tartu ülikooli intellektuaalse omandi valdkonnaga tegeleva juristi Reet Adamsoo sõnul saab selgelt kaubamärgi omaniku õiguste rikkumise korral toodete müügi päevapealt lõpetada, kuid vastava nõude saab esitada ainult kaubamärgi omanik. Kui asi pole nende arvates pingutamist väärt, siis ei juhtugi midagi.

"Ka Tartu Ülikoolil on olnud probleeme seoses ülikooli kaubamärkide mitteõiguspärase kasutamisega kolmandate isikute poolt, kuid need juhtumid on leidnud kohtuvälise lahenduse," ütles Adamsoo.