Kahjutasumiljonid tulevad läbi suure piina

Oli 21. juuni 2000. Abiturientidele jagati lõputunnistusi, Kärt Siilats kordas Haapsalus Eesti kõrgushüpperekordit ja AS Taisto võttis vastumeelselt omaks, et nad on tõepoolest oma bussides kasutanud keelatud lisakütusepaake. Oli soe õhtu. Just siis, kui kahekohaline Ukrainas valmistatud X-32 Bekas kell 19.24 maanduma hakkas, sattus lennuk liiga väikse kiiruse tõttu pöörisesse ja kukkus vette – sündmus, mida mitu luumurdu saanud piloot enne oma surma jõudis kirjeldada kui “midagi ebaharilikku ja ebaloomulikku”.

Õnnetust pealt näinud Aivar Palul polnud võimalik teha muud kui abitult vaadata, kuidas vrakk koos tema pojaga seitsme meetri sügavusele jõepõhja vajub, kiui 150kroonise piletiga lõbusõitu tegema läinud Kristjan enam kui pool tundi pärast õnnetust tuukrite poolt vee alt välja toodi, oli juba hilja, kuigi arstidel õnnestus tema süda taas tööle panna, suri poiss koomast välja tulemata sama aasta 14. novembril.

Tulenevalt 1929. aastast pärit Varssavi konventsioonist on lennuettevõtja vastutus reisija surmast tekitatud kahju korral piiratud 100 000 SDRi ehk rahvusvahelise valuutafondi arveldusühikuga – summa, mis hagi esitamise hetkel vastas 2 044 692 kroonile, siinkohal väärib märkimist, et tänasel päeval laialt levinud sõnastuses “kuni 100 000 SDRi suuruse kahju puhul ei saa lennuettevõtja vaidlustada hüvitisnõudeid”.

AS Enimex ei soovinud igatahes välja maksta mitte üht senti, andes mõista, et raha peab tulema nende Venemaa kindlustusettevõttelt Lexgarant: “50 000 dollariga oli reisija koht kindlustatud, nii lennuki, isiku kui reisija kahju taotleme. Kui tuleb meile soodne lahendus... P[alu] saab ka, summa makstakse välja kas meile või P-le otse.”

Kaks aastat hiljem, augustis 2002, pöördus lennufirma käitumisest nördinud (“Enimex pole isegi vabandanud”) mees kohtusse. “Ma ei lähe sinna küsima poja eest kaht miljonit, asi on põhimõttes,” lausus Palu toona. “Tahan, et lennufirma tunneks, et nemad vastutavad selle eest, mis nad teinud on.”