Kuidas säästa püssikuule

Elamine on absolutistliku loomuga - seades prioriteete, jääb mõni asi varju ning teine valik pälvib sellevõrra enam tähelepanu.

Ühiskond on kujunenud nii, et noored on tahtmatult iseseisvamad kui kunagi varem. Majandusregulatsioonid pikendavad tööpäevi, pered kohtuvad harvemini ja lapsevanema positsiooni on majapidamises hõivanud arvuti ja internet.

Olenemata sellest, ei asenda inimlikku järelevalvet miski. Emotsioone õpitakse emotsioonidelt, ausust aususelt ja siirust siiruselt - masin siinkohal tööd ära ei tee.

Emotsioonidest tuleks alustada, kui proovitakse mõista sagenevaid koolitulistamisi. Närviline, konkurentsile orienteeritud maailm vihastab tundlikut vaimu ja kui pole kõrval mõistvat hooldajat, ei suudeta enda tunnetega toime tulla.

Kõik koolitulistajad olnud keskmisest vaimsemad inimesed, nagu peegeldub neist maha jäänud manifestidest.

Omamoodi kahju, et väärt noored lähevad sedasi raisku, väljendades end kuulidega. Mõnel teisel ajastul oleks neist ehk saanud väärt kirjanikud. Ajaloos pole rahulolematus mingi võõras nähtus, sellest on sündinud suuri kunstiteoseid.

Aga kellele adresseerida enda teoseid nüüd? Neile, kes keskööni kontoris rügavad?

Seega otsivad need õrnad hinged endale publikut ajalehtede kaantelt ja televisiooni uudistesaadetest. Nad on kõik ju end esitlenud revolutsionääridena ja ehkki noorte hukkumine on võigas, on see roimaritele ainus võimalus endast märku anda.

Juhtumid on muidugi individuaalsed ja iga maailmavalus noor ei haara kohe relva järele. Kuid näiteks kooliõpetajad, kellega lapsed veedavad rohkemgi aega kui lihaste vanematega, peaksid endale teadvustama noorte tundeid.

Mõttetera - selle asemel, et pärida koolist koju tuleva lapse käest koduste tööde kohta, küsige, kuidas ta ennast tunneb. Las ta räägib. Vahest suudab see säästa mõned kuulid ja hukka läinud hinged.

Autor: Joonatan Allandi