Saab tahab ikka lennata

Sisu on see koht, kus Saabi-inimese soovid peaks maksma hakkama. Tema soovid on ka täitmist leidnud, sest võti käib ikka kahe istme vahel asuvasse süütelukku. Mitu korda leidsin ennastki abitult võtmega roolisammast kobamas.

Autol on olemas ka ööpaneel, mis lülitab osa näidikutest välja ja jätab juhile valgustatult alles vaid hädapärase. Kõik on natuke saabilik, näiteks on laes asuv tulede paneel rõhutatult massiivne, andes veelgi rohkem lennukitunnet. Et ikka võimalikult palju erineda, käib isegi tulede lüliti vastupäeva. Samas, mõned asjad, mis mujalt silma jäänud, sel autol puuduvad. Näiteks pole topeltaknasirme, mida isegi konkurendid on kasutama hakanud ja mida mugav kasutada. Samuti igatsesin ma selles massiivses laekonsoolis näha ka lennukile sarnaseid "kinnitage turvavööd" märke. Neid paraku pole. Küll on autos palju ruumi, terve pere mahub ära. Rootsi praktiline mõtlemine on heas mõttes võidutsenud.

Sõiduomadused on täitsa head. Rool jutustab teel toimuvast väga kenasti ja kurta ei saaks peaaegu millegi üle. Minu proovitud autol oli võimas kaheliitrine turbomootor. Viimane paistis silma vägagi mõnusa dünaamikaga ja maanteel mitte üldse suure kütusekuluga, pigem vastupidi. Mõned agad on siiski kogu selle krempli juures olemas. Seesama rumalus on kestnud juba aegade algusest kuni tänaseni - võimsad turbomootor ja esivedu. Teadupärast on esiveoga autol piir, millest pole mõistlik võimsusega üle minna. Saab teeb seda viga ikka ja jälle. Võib-olla see on osa sellest, miks Saab on Saab ja miks Saabi ostja on just Saabi ostja.