Erik Puura • 19. detsember 2007 kell 10:20

Kuidas mõjutab Talleggi kanade matmispaik keskkonda?

Talleggi kanade laipade eemaldamiseks valiti kõige lihtsam ja kiirem meetod – matmine. Samas on selge, et sellega kaasnevad täiendavad ohud põhjaveele ja sealtkaudu ka inimesele – isegi juhul, kui matmiskoht on kaetud mitmemeetrise savikihiga.

Kui olulised aga need ohud on ning kuidas neid hinnata?

Roheliste idee mõõta matmiskoha pinnatemperatuuri infrapunakaameraga ei anna üheselt tõlgendatavaid tulemusi. Esiteks, matmiskoha näol on tegemist kunagise prügilaga, kuhu on juba varem maetud orgaanilist materjali ning seetõttu on temperatuur sisemuses looduslikust kõrgem.

Teiseks, sellise matmisviisi juures toimub temperatuuri tõus anaeroobse lagunemise käigus, orgaaniliste jäätmete matmise korral on intensiivse lagunemise viibeaeg sageli pool aastat ning varem pole põhjust oodata temperatuuri tõusu.

Kolmandaks, paljude umbmäärasuste tõttu ei ole võimalik pinnatemperatuuri mõõtmise järgi teha korrektseid arvutusi maa sisetemperatuuri kohta, peamiseks neist on kattekihi soojusjuhtivuse korrektne määramine. Meetod, mille abil saab korjuste temperatuuri hinnata, saab olla vaid temperatuurisondi paigaldamine matmiskoha sisemusse. See töö, kui seda plaanitakse, peab olema bioturvalisuse huvides äärmiselt läbimõeldud.

Enne seda aga, kui asuda uisapäisa mingite tegevuste kallale, on võimalik maailmapraktikast õppida. Üheks allikaks on „Carcass Disposal: A Comprehensive Review, August 2004,Report prepared by the National Agricultural Biosecurity Center Consortium Carcass Disposal Working Group“, mis on kättesaadav veebiaadressilt: http://fss.k-state.edu/FeaturedContent/CarcassDisposal/PDF%20Files/

Seda aruannet ülevaatlikult analüüsides võib meie matmiskoha kohta väita järgmist:

- tõenäoline Talleggi kanakorjuste lagunemise aeg on 10-15 aastat.

- mõju põhjaveele avaldub eelkõige ammooniumi ja orgaaniliste ühendite lekkimise kaudu põhjavette, mille intensiivsem periood kestab umbes 20 aastat.

Mistahes teisi järeldusi teha ilma täiendavaid parameetreid teadmata on ennatlik. Põhjavee liikumise kiirus sõltub kivimite ja setendite iseloomust ning veetasemete erinevusest, lõhelistes lubjakivides võib vesi liikuda kiirusega mitmeid meetreid päevas, liivades-kruusades läbida poolekilomeetrise vahemaa mõnede, kümnete või sadade aastatega ning savikates kihtides võib kuluda meetrise kihi läbimiseks tuhandeid aastaid.

Kuivõrd matmiskoha näol oli tegemist kunagise prügilaga, siis peaksid inimeste kaevudes ilmnema eelkõige need mõjud, mille põhjustajaks on juba olnud seesama prügila mitmekümne aasta jooksul. Kui sellised mõjud puuduvad, on vähetõenäoline, et ka kanade matmispaik lähiaastakümneil olulist mõju avaldab.

Samas ei tohi põhjaveega mängida, väga sageli pärandame reostuse järgmistele põlvkondadele. Selles osas on maailmas tuntud näiteks Love Canali juhtum USA-s, kus terve elamurajoon ja koolimaja rajati ohtlike jäätmete prügilale.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi rakendusviroloogia professor Andres Merits selgitas antud küsimust viiruse säiluvuse seisukohalt. (samasse gruppi kuuluvad inimese paragripi, mumpsi ja leetrite viirused), perekonda Avulavirus. Tegemist on tüüpilise RNA-genoomse viirusega, mille virionil on olemas väline membraan. Need põhiomadused määravad suurel määral NDV stabiilsuse: viirus ei talu kuumust (inaktiveerub 55 C juures umbes tunni aja jooksul, mõned tüved isegi kiiremini), otsest päikesevalgust (inaktiveerub ca 30 minutiga) ega tavalisi desinfitseerimisvahendeid. NDV talub hästi külma ja võib jäätunud proovides seista aktiivsena piiramatu aja.

Newcastle Disease virus (NDV) kuulub sugukonda Paramyxoviridae

Milline on võimalus, et NDV pääseb põhjavette ja hakkab seal levima? Üldiselt ei talu NDV ka külma (mitte jäätunud) keskkonda väga kaua, seni pole Andres Meritsa käsutuses oleva info põhjal näidatud, et ta püsiks aktiivsena rohkem kui 3 - 4 nädalat. Tavaliselt loetakse piisavaks matta NDV-ga saastunud materjalid 1,5 meetri sügavusele ja seda matmiskohta mitte puutuda 3 kuu jooksul, külma ilma korral kauem. Sealhulgas peetakse oluliseks, et maetud materjalidele ei pääseks ligi ei loomad, linnud ega putukad, loomadest eriti igasugused närilised.

Milline on temperatuur matmiskeskkonnas, pole sellel juhul väga tähtis (peaasi, et ei jäätuks läbi), kõrge temperatuur komposteerimisel kiirendab oluliselt viiruse hävimist, kuid muude tingimuste täitmisel pole vajalik.

NDV edasikandjateks on mitmesugused linnud, eriti veelinnud ja värvulised. Väga sageli tavalised varblased. Tõenäosus, et viirus nende seas on levinud ja nende vahendusel edasi kandub, on väga palju suurem kui levik matmiskohast.

Kokkuvõtvalt võib stsenaarium, et viirusega saastunud põhjavesi kannab viiruse 4 nädalaga farmini, toimuda vaid juhul, kui suure veejuhtivusega pinnase korral (liivad-kruusad) paikneb farm vaid mõnekümne meetri kaugusel matmiskohast. Viirus säilib kuid ja aastaid vaid juhul, kui matmiskoht täielikult läbi külmub. Seega ei saa viiruse levikut pidada matmise peamiseks keskkonnaohuks. Matmine iseenesest aga põhjustab kümnete aastate jooksul anaeroobse lagunemise produktide, peamiselt ammooniumi ja orgaaniliste ainete lekkimist põhjavette.

Hetkel kuum