Plaaniga või ilma?

Ratsionaalse inimesena usun plaanidesse. Sellesse, et millenigi jõudmiseks tasub teada oma järgmisi samme ja tegevusi, nende sisu, omada eesmärke ning näha vaeva. See ei tähenda muidugi, et kõik on vankumatult kirjas, ideaalis kivissegi raiutud, ning valitud rajalt kõrvalekalded on kriminaalsed.

Kasutan seda filosoofiat näiteks hobide harrastamisel ja spordis. Raske on pikalt kestvat maratoni lõpetada, kui oled treeninud kiireks sprindipauguks 100 meetris.

Nii ongi mul nägemus, mida ma järgmise kuu aja jooksul oma jooksutrennides teen, et tänavu kevadel Helsingis poolikul ja sügisel Amsterdami täispikal maratonil edukalt esineda. Nüüd mõtlen, kas ja kuidas seda lähenemist rakendada ka õppimisel. Teha pikaajaline koolitusplaan, mille lõpuks kuhugi välja jõuda, et sealt siis järgmisi samme seadma hakata? Kõlab lihtsalt, ent teostada keerulisem.

Kui spordis on eesmärkide seadmine üsna hõlbus, sest koormustest selgitab inimese hetkevõimed ning nende järgi saab ennustada ja planeerida reaalseid tulemusi. Lihtsam on ka ajalisi sihte seada - Amsterdamis toimub maraton 19. oktoobril - kas oled stardis valmis või mitte, sõltub osalejast.

Äkki polegi avatud suhtumine eksitav, sest tervisespordi eesmärk ongi pakkuda rõõmu tegemisest, mitte niivõrd tulemusest. Ehk ka plaaniväline või eesmärgitu enda liigutamine on hea. Ja kui pole kuhugi teel, siis ei saa ju ka teelt eksida. Tõsi, kuhugi jõuab ka nii välja, kuid kas see on see, kus tahaks tegelikult olla?