Ühe olulise mittevastavusena koorub töövaidluste lahendeid uurides välja fikseeritud esmakordse või vähese üleastumise tõttu töösuhte ühepoolne lõpetamine tööandja poolt, mis pahatihti päädib töövaidluskomisjoni poolt ebaseaduslikuks tunnistamisega.
Sageli on praktikas töölepingu ühepoolne lõpetamine tööandja puhul inimlikult mõistetav, kuna töötaja ei ole tõepoolest täitnud korraldusi, on puudunud omavoliliselt töölt, ilmunud tööle joobe jääknähtudega vms. Rikkumised on aga fikseerimata ehk piirdutud on näpuvibutamise ja moraali lugemisega. Tähtajad nendele rikkumistele viitamiseks möödunud ning viimases hädas ongi kinni haaratud mittemidagiütlevast tühisest üleastumisest, mille iseloom ei ole seaduse silmis töölepingu ühepoolse lõpetamise vääriline.
Sellise hooletuse otsene tagajärg on töötaja tööle ennistamine või rahaline nõue tööandja suhtes. Kaudne tagajärg - tööandja närvikulu, ajakulu asjaajamiseks, rahaline kulu nõude rahuldamiseks ning ebasoovitav sõnum ülejäänud töökollektiivile.
Tööinspektsiooni juurde loodud töövaidluskomisjoni poole pöördumine on peale kohtu nii tööandjale kui ka töövõtjale üks võimalusi töiste lahkarvamuste lahendamiseks. Lahkarvamused võivad praktikas tekkida töösuhteid reguleerivate seaduste (nt töölepingu, palga-, puhkuseseadus), haldusaktide (nt tööandja käskkirjad), tööandja kehtestatud eeskirjade (nt töösisekorraeeskiri, kodukord vms) või töölepingust ja ametijuhendist tulenevate õiguste ja kohustuste mittejärgmisel või tõlgendamisel.
Mida siis tööandja peaks järgima, et töövaidlused tema asutust ei puudutaks ning võimalikud vastuolud ja vaidlused saaksid lahendatud poolte kokkuleppel ja läbirääkimiste teel enne töövaidluskomisjoni või kohtusse jõudmist?
Eeskätt peavad tööandja ja töövõtja suutma suhelda. Seda mitte ainult erimeelsuste tekkides, vaid kogu töösuhte vältel. Sisekommunikatsiooni kvaliteet avaldubki enamasti alles probleemsetes olukordades. Probleemi lahenemiskiirust hakkab vastuolude ilmnedes dikteerima eelnenud erioodil valitsenud suhtluse kvaliteet ja intensiivsus.
Praktikas ärgitavad tekkinud erimeelsused aga pahatihti pooli vastanduma, mistõttu positiivse lahendi saavutamine poolte kokkuleppel muutub keeruliseks. Unustatakse ühine eesmärk, solvutakse, eiratakse faktipõhist lahenduskäiku.
Tavapärased on näited ka sellest, et tööandjal on töötaja rikkumine korrektselt fikseeritud, tunnistajate ütlused dokumenteeritud ja tähtaegadest karistuse määramisel kinnipeetud. Õigus jääb aga ikkagi töötajale. Miks?
Näiteks on tööandja töösisekorraeeskirjas sisalduvale sättele toetudes määranud rikkumise eest töötajale distsiplinaarkaristusena noomituse vastavalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse N 3 lg 1.
Asjaolud on fikseeritud ja korrektselt vormistatud. Võimatu on aga tuvastada töötajale töösisekorraeeskirja tutvustamist (puudub praktikas enamlevinud tõend - allkiri koos tutvumisaega kinnitava kuupäevaga). Kui tööandja ei suuda muude tõenditega näidata töötajale dokumendi tutvustamist, võibki töötaja süütegu karistamata jääda.