Mida mina olen ära teinud?

Ühiskonnas leviva tööpuudusehala karikasse valas viimase piisa telefonikõne soliidsesse Põhja-Eesti spaa-hotelli, kust ma olin kolm tööpäeva tulutult hinnapakkumist oodanud.

Peaadministraator vastas, et detsembris on rohkem tellimusi kogunenud ja nad pole veel jõudnud minuga tegeleda. Minu tellimus ei olnud keerukas, küll aga ettevõttele uniseks jaanuariks tulutoov.

Või teine näide tõestamaks, et tööpuudus on tervitatav: nooblis vanalinna šampanjarestoranis võis kohata ettekandjaid, kes äsja küünestuudiost silmipimestavalt sinise maniküüri soetanud. Mõistagi on selline maniküür šampanjapudeli avamisel raskendav asjaolu.

Ja viimane näide. Soovisin välja vahetada sülearvuti. Soliidse arvutifirma esindussalongi müügikonsultant ühmas minu küsimuste peale paar korda arvuti tagant ja sellega oli otsustatud meie võimalik ostu-müügitehing. Sülearvuti soetasin teisest firmast.

Süveneva majanduskriisi ja koondamistega peaks töötajate suhtumine töösse märgatavalt muutuma. Olime harjunud päris mugava eluga: tööl ei nõutud ülemäärast pingutust, kliente jätkus.

Selline töössesuhtumine on ebaaus tööandjate suhtes. Kui õige püüaks endalt küsida, mis on minu kui töötaja panus, et ma ka järgmine kuu palgalehel püsiksin, mida mina olen ära teinud, et meie ettevõttel läheks paremini ja töökohad säiliksid. Tööandja ei maksa palka ju oma tagataskust, vaid selle tulu baasilt, mida üheskoos luuakse.

Oleks vaja, et tööpuuduse ja majanduslanguse perioodil toimuks ühiskonnas ka tööjõu korrastatuse protsessid. Need, kes ei viitsi senist tööd teha, võiks välja vahetada nendega, kes tahaksid ja oskaksid, väljavahetatavad aga leiaksid endale oskustele vastava töö.