Euroliidrite sõnumid on vastakad

OMX Baltic0,48%319,46
OMX Riga0,13%1 010,3
OMX Tallinn0,02%2 252,69
OMX Vilnius0,73%1 505,3
S&P 5001,43%7 628,44
DOW 300,4%52 442,09
Nasdaq 1,98%25 561,59
FTSE 1000,78%10 835,47
Nikkei 2251,31%61 248,59
USD/EUR0,00%0,9
GBP/EUR0,00%1,2

OMX Baltic0,48%319,46
OMX Riga0,13%1 010,3
OMX Tallinn0,02%2 252,69
OMX Vilnius0,73%1 505,3
S&P 5001,43%7 628,44
DOW 300,4%52 442,09
Nasdaq 1,98%25 561,59
FTSE 1000,78%10 835,47
Nikkei 2251,31%61 248,59
USD/EUR0,00%0,9
GBP/EUR0,00%1,2

Hiljuti tunnistas Saksamaa rahandusminister Peer Steinbrueck ausalt ja avalikult Bloombergile, et euroliidritel on vaid umbkaudne ettekujutus, millist päästepaketti (rescue package for euro-area countries) nad kavatsevad eurotsooni majanduse päästmiseks luua.

Urmas Auninmatemaatik

„Eurotsooni reeglid ei näe ette abipakette, kuid reaalsus on selline et ühedriigid peaksid päästma raskustesse sattunud teisi riike“, lausus Peer Steinbrueck. Eelkõige tuleks päästa Iirimaad. Vastukaaluks kinnitas Saksa liidukantsleri Angela Merkeli usaldusisik Otto Bernhardt, et plaan on olemas ja mitte kedagi ei lasta pankrotistuda. Ehkki Iiri välisminister Micheal Martin väitis samas, et Euroliidu rahandusministrid ei teagi, kuidas päästepaketti kavandada. “Me ei tohi lasta end kuulujuttudest mõjutada”, lisas Martin. Luksemburgi rahandusminister Jean-Claude Juncker, kes juhatab euro-regiooni rahandusministrite rühma, väitis, et raskustes vaevlevate eurotsooni riikide abistamine on vaid "teoreetiline küsimus". Euroopa komisjoni rahandusvoliniku Joaquin Almunia sõnul polnud ärevuseks põhjustki. "Kui kriis laieneb mõnele eurotsooni riigile, siis on lahendus olemas... Enne, kui tahate külastada IMF-i, võite olla kindlad, et lahendus on leitud. Kuid pole tark tegu sellest lahendusest avalikkust eelnevalt teavitada," lasus ta Reutersile. Kes suudaks interpreteerida, mida nende vastuoluliste sõnumitega öelda taheti, või õigupoolest, ütlemata jäeti?

Mitmed ökonomistid on viidanud veel Kreekale, Hispaaniale, Itaaliale ja Portugalile kui riikidele, millel võib olla raskusi oma kohustuste tasumisel. Kõik need maad kuuluvad eurotsooni, samas on neil riikidel majanduskriisi tingimustes üha keerulisem ja üha kallim emiteerida võlakirju. See on erinevus Saksamaast, kellel on endiselt võimalus turult odavalt raha laenata.

25. märtsi oksjonil kukkus läbi Briti valitsusel plaan müüa sadade miljonite naela eest võlakirju, mille eest riik laenu võtta tahtis. Downing Street poliitist vastutust enda kanda ei võtnud. Süüdi olevat hoopis Briti keskpank, kelle kavad võlakirjade ostmisel olnud läbipaistmatud. Tegelikult on Uduse Albioni finantssektor olnud aastakümneid, kui mitte aastasadu, traditsiooniliselt üles ehitatud omalaadse “kinnise klubina”, kuna pangandust reguleeriv seadus- Bill of Banking ei näe ette riigi või muu institutsiooni olulist sekkumist pankade tegevusse. Sestap kõlabki Briti valitsuse süüdistus oma finantstoote "läbipaistmatusest" pisut kentsakalt. Eriti, kui lisada, et anglo-ameerika pangad pakkusid seni avalikult ja mõnuga Ühendkuningriigi valduses asuvate Kariibi mere saarte off-shore pangandustooteid. Saatuse irooniana oli paar päeva enne võlakirjaoksjoni taaskordset ebaõnnestumist just Ühendkuningriigi peaminister Gordon Brown see poliitik, kes rõhutas, et EL peab toetama karmide standardite kehtestamist finantssektoris. Küll aga asus vähemasti näiliselt finantsreegleid karmistama Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, kes on ajalooliselt ühtlasi kääbusriigi Andorra kaasvürst. Nimelt teatas Sarkozy, et võib oma vürsti tiitlist loobuda, kui kääbusriik ei muuda kehtivaid panganduse reegleid läbipaistvamaks. Andorra kaudu voolavat prantslaste raha teadmata suunas…

Kui jätta kõrvale puhtpoliitilised, regionaalsed või sotsiaalsed faktorid, siis majanduse turgutamiseks mõeldud europaketile võimaluse andmine takerdus eelmisel G20 kohtumisel mullu novembris ennekõike Vana Euroopa läbipõimunud pangandussüsteemi ähmasusse. Polevat olnud mõtet “raha põletada”, kui kontroll raha kasutamise üle puuduvat. Kuid brittide suurim liitlane Ameerika Ühendriigid nõudis IMF-le 500 miljardi dollari suurust lisasüsti, mis lõpuks saavutatagi. Teravamad vastuolud ja äge sõnavahetus äsja lõppenud G20 2.aprilli Londoni kohtumise eel lahvatasidki anglo-ameerika pangandustraditsionaalide ja Kesk-Euroopa riikide finantsreformijate vahel. Keevaline Sarkozy oli enne tippkohtumist veendunud, et kui ka sõnades leppeni jõutakse, siis reaalsed saavutused on valgusaastate kaugusel. Ähvardades isegi kohtumiselt lahkuda, kui rahvusvaheline finantskontroll jääb sama kesiseks, kui kokkuleppe mustandis. Angela Merkel jäi diplomaatiliselt vaoshoituks, kurtes vaid, et Saksamaa on niigi pidanud kandma suuriigina suurimat raskust Euroopa majanduse päästmisel. Kompromissina otsustati viimaks, et Maailma Majanduskoostöö- ja Arenguorganisatsioon (OECD) hakkab petispankadest “musta nimekirja” pidama.

Ehkki Gordon Brown teatas G20 saavutatud kompromisskokkuleppe järel võidukalt, et välja on kujunemas uus maailmakord, mis liigub uude rahvusvahelise koostöö ajastusse, on tippkohtumist jälginud majandusanalüütikud rõhutanud, et kavandatud muutuste ellu viimine nõuab pikaajalist visa tööd. Olgu see siis uuendatud rahvusvahelise finantskontrolli organisatsiooni loomine või triljoni turgutusdollari majandusse pumpamine. Skepitilisemad kommentaatorid on soovitanud hoiduda eufooriast ja lugeda leppe tekst hoolikalt läbi. Eurotekstidele on kombeks peita sõnum ridade vahele.

Hätta sattunud eurotsooni riikide finantstegelastel jääb esialgu üle vaid oodata ja ennustada, milline konkreetne “päästerõngas” neid ees ootab. Näiteks on Danske Bank eurotsooni majandusprognooside suhtes pessimistlikult häälestatud. Eurotsoon on praegu vabalanguses, kirjutas Danske Banki peaanalüütik Allan von Mehren. Euro-ala skepsises pole midagi erandlikku, sest IMFi prognoosi järgi jääb maailma majanduslangus tänavu 0,5 ja 1,0 protsendi vahemikku. Ehk parafraseerides - nobody is perfect. Ka mitte ühisraha kasutav riikide seltskond.

Kaheldev, kas olukorras, kus osa euroklubi vanadest liikmetest ei täida pidevalt klubi reegleid, uusi liikmeid juurde tahetaksegi. Eriti, kui on ette teada, et liikmekandidaadid pole jätkusuutlikud. Eks otsustajate ringi kuulub ju Euroopa keskpank, kes ei lähtu mitte niivõrd poliitilistest kaalutlustest, kui kuivadest ja kiretutest majandusarvudest.

Euroliidrite sõnumid on vastakad

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised