Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Planeeringu edu tagab soosiv avalik arvamus
Planeerimisseadus sätestab, et kohe planeeringu algatamisel saab avalikuks kavandatava objekti eripära. Selleks ajaks peab olema otsustatud planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) vajalikkus. Tootmisala planeeringu puhul tuleb omavalitsusel sisuliselt põhjendada ehk motiveerida nii KSH vajalikkus kui ka selle mittevajalikkus.
Tööstusala arendajale toob see esmalt kaasa avalikkuse kiire reageeringu. Mida suurem on ettevõtte mõju ümbrusele, seda järsem võib olla avalikkuse vastureaktsioon. Seega peab juba enne detailplaneeringu algatamist olema arendajal läbi mõelnud planeeringu ja KSH avalikustamise strateegia.
Selle tegemine eeldab aga teadlikku tegutsemist juba enne detailplaneeringu algatamise avalduse kirjutamist. Kui arendaja enda kogemused on väiksed, tuleb kaasata heade oskustega konsultant, sest enamasti on meedias ja avalikkuses kujunenud protestilainet ja negatiivset kujutluspilti kavandatavast väga keeruline taas positiivseks muuta.
Tööstusobjekti teadlik kavandamine eeldab avaliku arvamuse kujundamist.
Arendaja peab suutma mõista, et kasu sellest objektist jookseb tavaliselt tema taskusse ja sellest tekkiv kahju keskkonnale jääb kogukonda ning loodust mõjutama. Iga objekti kasu või kahju sõltub lõppkokkuvõttes väga paljudes teguritest.
Hea näide objekti kasu pikast selgitamisest enne planeerimise juurde asumist on Eestisse kavandatav tuumajaam. Selle kavandamisest võiks õppida iga arendaja.
Esmalt kajastati meedias ligi kahe aasta jooksul süstemaatiliselt tuumaenergia eeliseid ja sellest saadavat kasu. Käsitleti ka riske jms. Hoolitseti, et diskussioonis osaleksid teadlased ja avalikkusele tuntud isikud.
Teiseks on Eesti riik rääkinud ka koostööst Leeduga tuumajaama sinna rajamiseks. Ootuspäraselt on see paigal tammuma jäänud (mis on arvatavasti signaal sellest, et see oli teadlik tegevus avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtimiseks).
Kolmandaks avaldati n-ö populaarteaduslikke artikleid uue põlvkonna väiksemates tuumajaamadest ja nende väiksemast ohust. Ja alles siis ilmus info, et Eestisse kavandataksegi tuumajaama.
Miks info avaldamise järjekord on niivõrd oluline? Selleks, et avalikkus ei asuks kava kohe ründama. Mõistusega inimene saab aru, et energiat on vaja ja alternatiive on vähe.
Näiteks tuuleparke ei taheta Eestis enam näha ja riik nende planeerimises ja väljaehitamises juhtivat rolli pole võtnud. Põlevkivi küll jagub, aga sellest elektri tootmisega kaasneb suur õhusaaste. Ka saastekvootide ammendumise majanduslikust kahjust on süstemaatiliselt infot antud.
Kuna tavaliselt ei saa n-ö lihtne inimene aru sellest, miks me peame tegema enda juurde midagi nii suurõnnetuse riskiohtlikku nagu tuumajaam, on selgitustöö just selline järjekord loogiline ja projekti õnnestumise seisukohalt ka ainuõige.
See ei võta ära küll kõiki proteste, aga vähendab vastaste määra ja protestide ulatust.
Küsimus on isikute hulgas, kes protestivad, ja faktides, mille alusel tuumajaama vajalikkuse üle vaieldakse. Mida laiemad on teadmised tuumaenergiast, seda vähem on pimedat vastuolekut selle rajamisele.
Kogu protsess tuumajaama kavandamiseks on olnud loogiline ja kõrvalt vaadates on seda korraldatud perfektse PR-kampaaniana. Samasugune teadlik kavandamine on oluline tegelikult iga tööstusobjekti planeerimisel.
Üksiksiku vastasseis mõjuvate põhjusteta ja varaliste õiguste kahjustamiseta tavaliselt ei peata planeeringu tegemist. Vead avalikustamisel või planeeringu protsessis või töö sisus võivad aga objekti edaspidise kavandamise võimatuks teha.
Esmalt tuleb ise teada vastuseid iga planeeringuga kaasas käivatele sõlmküsimustele.
Teiseks peab arendaja leidma planeerija ja KSH eksperdi, kellel on piisav pädevus ning teadmised.
Kolmandaks on mõttekas nii planeering kui ka selle KSH tellida ühest ja samast firmast, sest siis on arendajal üks partner, kes tema ees vastutab.
Lisaks tuleb arendajal teha juba enne planeeringu algatamist selgitus- ja koostööd omavalitsusega ja leppida kokku kavandatava tegevuse avalikustamise põhimõtted. Kui seda ei tehta, võib kuluda palju aega ja raha, samuti viibib investeeringu tagasiteenimise võimalus.
Tööstuseettevõtte kavandamine ei ole vaid oma tootmisprotsessi tundmine ja selle ning kavandatava tehase rahastamise kavandamine, vaid koostöö avalikkusega ja kokkulepete saavutamine kohaliku omavalitsusega.
Teadlik tegutsemine tagab edu. Ent seda vaid juhul, kui ettevõtte saastemääraga proportsioonis pakutakse välja ka leevendusmeetmed ettevõtte asukoha ümbruse keskkonna elamisväärsena säilimiseks.
Planeeringule eelneva ettevalmistustöö vajalikkust ilmestab näide 2004. aastal Pärnumaale rajatud OÜ Valmos spoonitehase kavandamisest.
Tahkuranna vallas sattus arendaja vastakuti nii vallavalitsuse nõudmistega katta sotsiaalkulusid (rajada lasteaed, tagada lasteaia laste pearahade maksmine) kui ka rajada trassid, teed jms. Ning põrkus samal ajal ka ümbruskonna elanike vastasseisuga. Tehast sinna valda ei tulnudki.
Polnud mõtet rajada tehast, mille vastu on peaaegu kogu ümbruskonna suvila- ja elamuomanikud ja mille rajamiseks tuleb lisaks oma tehase hinnale katta ka suur kogus tema tegevusse mittepuutuvaid kulusid.
Arendaja seadis seejärel sammud Audru valda, kus oli samuti olemas logistiliselt sobiv koht. Valla ainus nõue oli teha korrektne mõjude hindamine, tagada piisavad kujad ja rajada ettevõtte toimimiseks vajalik reoveetrass Pärnu puhastini nii, et sinna saaks liituda ka naabrusesse kavandatavad teised ettevõtted. Planeeringu protsess kulges valla toel seal kiiresti ja avalikkuse vastasseisuta. Lisaks on tehase lähiümbrus muutunud toimivaks tööstusalaks.
Edu tagas viimasel juhul just arendaja ja valla koostöö, mis reguleeriti ka lepingutega.
Muide, Tahkurannas oli tehase vastu peamine argument sealt eralduma hakkav pidev hais. Kuigi mõju hindamise ekspert kinnitas, et see oletus ei ole õige, ei pidanud avalikkus seda millekski.
Praegu võib igaüks Audru vallas veenduda, et eksperdi väited olid õiged. Probleem oligi see, et müüt haisust kasvaks Tahkurannas suuremaks, kui hais ise eales olla sai, ja seda müüti oli võimatu ümber lükata.