Pirate Bay peatunnistaja suurfirmadele: muutuge või lähete prügikasti!

P2P-võrkudega (Peer-to-Peer on selline võrk, kus kõik arvutid töötavad samaaegselt nii klientide kui serveritena ja jagavad oma faile kõigi teiste võrgus olevate kasutajatega – toim) on lihtsalt mindud samm edasi ja asutud üksikisikuid jahtima ja kohtusse kaebama. Välja on käidud nn moraalikaart. Vanasti ei ostnud sa plaati EMI-lt vaid Beatles'i plaadi. Nüüd plaadifirma teatab, et sa oled varas ja moraalitu, kui sa veebist selle alla laed. Loomulikult tuleb autoritele maksta. Kuid praegu toimuva rõhk ei ole selle, mida sa tohid, vaid sellel, mida sa ei tohi teha. See ei toeta loomingulisust. Autorikaitseseadused on antiinnovaatilised.

Kas autorikaitsjad pingutavad üle?

Kui avalikkus ei näe autorikaitsereegleid innovatsiooni julgustavana, siis need reeglid ei jää ellu. Autorikaitse seadustel puudub seos reaalsuse ja tehnoloogiaga. Nii ei toeta ühiskond neid ja kui piisavalt palju inimesi neid ei toeta, siis tulevad muutused. Neid tuleb uuendada, kuna tehnoloogiat pidurda ei saa. Inimesed mõtlevad pidavalt uusi asju välja, seda ei tule takistada vaid leida lahendusi.

Näiteks tudengid mõtlesid välja Studentbay, kuna nad leidsid, et ei taha maksta palju raha õppekirjanduse eest, millest on vaja vaid paari lõiku. Nad digitaliseerisid need teosed ja panid veebi üles. See säästab energiat, paberit, arendab ja samas on ebaseaduslik. Advokaadid karjusid kohe, et see tuleb peatada. Kuid hariduslikust vaatepunktist on see uskumatu ja see ei erine palju analoogmaailmast, kus ülikoolid paljundavad materjale ja maksavad paljunduse eest kirjastajatele. See on sama süsteem digitaalselt. Kuid kirjastajad on selle vastu.

Milliseks peaks autorikaitse ja muusika-filmitööstus muutuma?

Ma ei tea. Kui öelda, et kopeerimist ei saa peatada ja kogu sisu on koheselt saadaval, tekib nn voolava vee efekt, nagu vesi kraanist. Kuidas selle eest maksta? Võib-olla nagu riik maksab raamatukoguse eest, võib-olla mingi eraldi maks, võib-olla maksta selle eest koos internetiarvega. Küsimus tekib, kuidas seda raha jagada.

Võtame näiteks, et maailmas on 3,5 miljardit mobiiltelefoni. Kui lisada igaühe arvele dollar kuus, teeb see aastas 42 miljardit dollarit tulu. See on üüratu summa raha. Rohkem kui filmitööstus praegu kokku. Proportsioonid on teised, kommunikatsioonisektoris liiguvad üüratud summad rahad võrreldes meediaga, nii et seal peab kuskil lahendus olema.

Kas arvate, et võiks toimida süsteem, kus inimesed maksavad allalaetava eest?