Kredexi juht: loodav kindlustusselts seab piirangud pigem ekspordi saajale

Erakindlustajad pakkusid küll siiani päris hästi lühiajalist garantiid või kindlustust, aga täna on nad oma lähenemises väga konservatiivseks läinud, mis tähendab seda, et eksportijad ei saa seda katet kätte.

Seepärast ongi mõttekas luua krediidikindlustusselts, mis kuulub küll riigile, aga tegutseb nagu iga teine kindlustusselts. Riigil ei ole siin tegelikult muud rolli, kui on omanik. Loomulikult tähendab see seda, et tuleb saada tegevusluba finantsinspektsioonilt. Loodetavasti hakkab selts reaalselt tööle järgmise aasta esimese kvartali lõpus või teise kvartali alguses. Pärast seda tegutseb ta täpselt samastel alustel nagu iga teine selts ja riigipoolseid piiranguid talle enam ei rakendu.

Siis saame EL-i suunal, kus Rootsi ja Saksamaa on suurimad partnerid, pakkuda kindlustust, mis omakorda võimaldab faktooringut saada.

Mis on täna veel probleem, et Eesti ettevõtja riski ei saa kindlustada. Täna ei anta katet Baltikumi ettevõtetele. Kui Eesti ettevõte on üldjuhul eksportija ja tahab mingit kaupa kusagilt osta, siis talle ei anta maksetähtaega, vaid nõutakse ettemaksu. Üks mõte on ka selles, et üritada sellist katet pakkuda, kui on tarnija välismaal, kindlustame ära, et Eesti ettevõte ikka maksab.

Terve hulk piiranguid võetakse seltsi loomisega maha. Teised konkurendid on väga suured tegijad ja neil on globaalsed reeglid peale surutud kontserni poolt ning nad ei ole paindlikud. Näiteks Läti ja Leedu ettevõtetele on neil keelatud riske võtta, st on ühe puuga löödud, kuigi kõigil ei lähe seal üldse mitte halvasti.

Sellistes kohtades, kus see on lubatud, võib kasutada ka riigi edasikindlustust. Kui siiamaani oli see, et kõik, mis Kredex tegi, oli riigi poolt edasi kindlustatud. Nüüdsest on nii, et selts teeb, mis ta teeb. Projektid, mis on hästi suuremahulised ja krediidiperiood pikem kui kolm aastat, siis erakindlustused sinna edasikindlustust üldjuhul ei paku, kuna riskid on liiga halvasti hinnatavad. Siis saab riik seda tagada.

Eksportija ehk müüja võib olla peaaegu ükskõik kes, siin erilisi piiranguid ei ole. Küll on piiranguks see, et sellest tehingust peab aru saama. Kui viiakse näiteks raskelt hinnatavat kaupa kusagile teisi riiki, aga tegelikult ei olegi selge, mis on selle kauba väärtus ja hiljem ei selgu ka tehingu sisu, siis selline tehing oma olemuselt ei sobi.

Kui on vähegi selge tehing ja mõistlikult struktureeritud, siis ega meil müüja suhtes väga mingeid nõudeid ei ole. Võib olla ka alustav ettevõte või spetsiaalselt mingiks tehinguks loodud ettevõte. Eelkõige huvitab see, kes on ostja. Tüüpiliselt võtame krediidiraporti, nii nagu Krediidiinfo Eestis seda pakub, nii on taolised agentuurid olemas paljudes riikides.