Debatt maailma vaeseimatele riikidele antava kliimaabi rahastamise üle on vahel pea peale pööratud. Pean silmas kriitikat selliste riikide nagu Poola aadressil, otsekui ei tahaks need riigid koormat jagada. See ei ole nii. Oleme valmis maksma teistega võrdselt, tingimusel, et aluseks võetakse SKP suurus. See oleks õiglane.
Isegi kui osa teadlasi ja poliitikuid seavad kliimamuutuste teema alles küsimärgi alla, ei peaks me olema vähem ambitsioonikad. Kahtlustest tingitud tegevusetuse hind võib olla liiga kõrge ning keegi ei taha elada saastunud keskkonnas. Sellistel kaalutlustel ratifitseeris Poola Kyoto protokolli, nõustus ELi kliima- ja energiapaketiga ning võõrustas 2008. aastal ÜRO Kliimamuutuste konverentsi.
Poola on CO2 heitmete vähendamisel üks eesrindlikumaid riike. Kyoto kokkuleppe järgi oli Poolal kohustus vähendada heitmeid 6%, kuid oleme seda teinud juba 29%. Nüüd ootame, et ka teised riigid oma eesmärgid täidaksid.
Poola jagab ülemaailmset solidaarsus- ja vastutustunnet. Praegu vajavad kliimaprobleemidega tegelemiseks enim abi maailma vaeseimad riigid ja me oleme valmis osalema selle rahastamisel. Samas leiame, et rahvusvaheliste ning ELi-siseste kohustuste jagamisel nende eesmärkide täitmiseks tuleb arvestada panustavate riikide maksevõimet.
Ükskõik kui väga me ka ei sooviks unustada oma lähiminevikku, ei või me end üle hinnata: kulub aastaid, enne kui me majandus on soovitud tasemel. Üks on aga kindel: keskkonnakaitse kodus ja globaalsel tasandil ei ole Poolale ainult kohustus, vaid strateegiline valik.
ELi konsensust otsiv otsustamisprotsess on aga väärtus omaette. Probleemid tekivad siis, kui arutelu on liiga vähe, ja mitte vastupidi.