Pooltel on igati mõistlik turustuslepingu lõppemise puhuks kokku leppida laovaru saatus. Võib sätestada, et tarnijal on õigus laovaru tagasi osta, või hoopis kokku leppida, et tal on tagasiostmise kohustus.
On selge, et esimene variant on tarnijale valikuvõimaluse tõttu kasulikum, teine tavaliselt turustajale lihtsam.
Reguleerida tuleks tagasiostutingimused nagu tagasiostetava laovaru nõutav seisukord, hind ja transpordikulude kandmine.
Kui laovaru jääb turustajale, siis oleks vaja kokku leppida viis, kuidas turustaja selle realiseerib, ilma et tema müügitegevus turustuslepingu järgselt perioodil segaks tarnija ja tarnija uue eksklusiivse koostööpartneri tegevust territooriumil.
Lepingus võib sätestada mõne kuu pikkuse realiseerimisperioodi, mille jooksul turustajal on õigus tooteid müüa laovarust lahtisaamiseks veel pärast turustuslepingut.
Ekstreemsemad kokkulepped näevad ette, et turustaja peab laovaru pärast sellise realiseerimisperioodi lõppu hävitama. Hävitamise kohustus ei ole mõistlik ja pooled võiksid algusest peale niisuguses lahenduses kokku leppida, mis ei paneks turustajat sellisesse seisu.
Lepingu lõppemisel tekkivaid kõiki halbu stsenaariume ei oska keegi täpselt ette näha. Küll aga tasub mõelda, milline on äri jaoks halvim stsenaarium. Kui vähegi võimalik, siis ka laovaru küsimuses.
"Lepingu lõppemisel laovaru hävitada" on ilmselt kohustus, mida turustaja täitaks väga raske südamega.
Autor: Piret Luiga