Metsaelu aabits õpetab läbi loo

Metsaelu aabitsa kõige suurem erinevus meil ikka ja jälle välja antavatest loomalugudest on minu jaoks selles, et siin ei kohta imalavõitu ninnu-nännutamist - et kui rebane, siis olgu kindlasti Rein ja kui saarmas, siis Sass. Ka väike lugeja tüdib sellest ükskord ja on heal meelel kuulama või kui see kunst juba selge, siis ise lugema küll lihtsas vormis esitatud, ent siiski tõsiseltvõetavat lugu.

Testisin seda oma nelja-aastase tütre peal - meil kulus raamatuga n-ö ühele poole saamiseks kaks une-eelset õhtut, raamatuga kaasas käivalt CD-plaadilt loodushäälte kuulamisega saame oma linnakorteris veel mitmel puhul meeltes ja mõtetes looduse rüppe sukelduda.

Metsaelu aabits on kujundlik pealkiri - siin ei õpetata otseselt midagi, vaid jutustatakse lugu. See lugu räägib varakevadel paksus laanes sündinud rebasepoisist (kel pole nime, nagu ka teistel metsloomadel polegi ju nimesid), tema maailmaavastamise rõõmudest ja vaevadest.

Ka lihtsad tõed, enne kui nad enesestmõistetavaks saavad, tuleb endale kõigepealt teatavaks võtta. Et puud on alguse saanud pisikestest seemnetest, miks jooksevad kased kevadeti mahla, kui laastavad tagajärjed võivad olla metsatulekahjul, kui tahad metsas ellu jääda, tuleb ka saakloomi murda jmt.

Metsaelu aabits on lapsele asjalik abimees mõistmaks, et maailm ei piirdu kaugeltki turvalise isa-ema hoolitsusega ja nelja koduseinaga.