Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aga kui ma oleksin homo?
Huvitav, kui paljud Äripäeva tellijad tühistaks tellimuse, kui selguks, et Äripäeva peatoimetaja on homo? Ma ei tea, kui palju meie seas homosid on. Mind ei huvitagi see. Nagu mind ka ei huvita, kui paljud meie keskel õhtuti seebioopereid vaatavad. Või Tartu õlut Sakule eelistavad. Aga nad on meie ümber. Ja väärt seda, et nende olemasoluga arvestataks.
Minu meelest on homod igati ok inimesed. Mõned targemad, mõned rumalamad, mõned virgemad, mõned laisemad. Täitsa tavalised ühiskonna liikmed.
Sestap ma ei saa aru homofoobiast (nimetagem seda siis nõnda, kuigi selle all võib käsitleda ka nii käratsevat lesbilisuse vastalisust, rassismi ja üldse võõraviha), mida Eestis aeg-ajalt näha on. Alates haridusministri üllatavalt puritaanlikust avaldusest augustis kuni nüüd geidest usumeeste vastu alanud turmtulest.
Lohutan ennast, et ilmselt on noores ühiskonnas, värskes demokraatias siis vaja see etapp läbida. Aga ehk oleks juba aeg see etapp lõppenuks kuulutada?
Riigil tunnistada omasoohuviliste olemasolu koos kõige selle juurde kuuluvaga, koolilastele homoseksuaalsuse mainimisest sellealase liidu seadustamiseni. Mu poolest isegi lapsendamise lubamiseni teatud tingimustel.
Ja teisalt võiksid vähemusse kuuluvad avaliku elu tegelased, sh ettevõtete juhid, seda avalikult tunnistada, näitamaks ühiskonnale, et omasooliste orientatsioon pole mingi vildakas hälve või haigus.
Tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kuna ärimaailm on pragmaatiline ja raha kulutatakse lähtuvalt sellest, kas investeering tasub ära või mitte, siis arvan, et ka Äripäeva tellimus otsustatakse sellest saadavast kasust. Mitte peatoimetaja seksuaalsest suunitlusest. Ja õige ta on.