EKFL: detailplaneeringute realiseerimisega seonduv võtab ilmet

28.oktoobri 2010. aasta lahendis 3 -3 – 1 -37 – 10 on Riigikohus selgelt sõnastanud ka järgmised põhimõttelised seisukohad:

1. Detailplaneeringutega kavandatavate teede ja tehnovõrkude rajamise ning finantseerimise küsimused tuleb reeglina lahendada detailplaneeringute algatamisel;

2. juhul, kui kohalik omavalitsus ja planeeringu taotleja kokkulepet ei saavuta ning kohalikul omavalitsusel puuduvad võimalused  Ehitusseaduse § 13 tulenevate kohustuste täitmiseks (detailplaneeringus avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni), on õiguspärane jätta planeering algatamata;3. välistatud ei ole ka kokkuleppe sõlmimine hilisemas menetlusstaadiumis, kuid kokkuleppe puudumise korral tuleb eeldada, et vastavate tööde tegemise ja tasumise kohustus lasub kohalikul omavalitsusel;4. planeeringu kehtestamata jätmise otsus peab olema põhjendatud ja kaalutletud ja juhul, kui põhjuseks on rahaliste vahendite puudumine, saab sellisel alusel planeeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud juhul, kui planeeritud rahalisi vahendeid ei laekunud ettenägematute objektiivsete asjaolude tõttu. Rahaliste vahendite eelarvesse planeerimata jätmine algatatud planeeringu puhul ei saa olla mõjuvaks põhjuseks keelduda planeeringu kehtestamisest;5. planeeringu kehtestamata jätmine eelpool kirjeldatud motiividel olukorras, kus arendaja on teinud kulutusi planeeringu koostamisel, võib kaasa tuua kohustuse hüvitada planeeringu taotleja poolt kantud kulutused.

„Eeltoodud seisukohad on oluline samm edasi ja annavad võimaluse asuda otsima konstruktiivseid lahendusi edasiste planeeringute puhul  vältimaks varem tehtud vigu,“ rääkis Kullör. Oluline põhimõte peab siinkohal olema kõikide planeeringuga seotud osapoolte tasakaalustatud huvide arvestamine, lisas ta.

„On ilmne, et planeeringu algatamise faasis sõlmitavad lepingud ei saa ka vormilises mõttes olla samalaadsed. Viimasel ajal on praktiseeritud väga konkreetsete ja jäikade notariaalsete lepingutega, sest planeerimisprotsessi algatamisel puudub lõplik selgus selles osas, kas, millal ja millistel tingimustel planeering kehtestatakse," märkis ta.

„Üheks lahenduseks võiksid siin olla seotud osapoolte vaheliste lepingute tüüptingimused, mis on läbi arutatud ja aktsepteeritud erinevate planeerimisega seotud ametkondade ja erialaliitude poolt,“ kommenteeris Kullör.