On uus seadus alati vajalik?

Viimase kahe aasta jooksul on kõik ettevõtjad saanud omal nahal tunda, mis on nõudlus, selle langus ning sellega kaasnenud vajadus kulusid ja töötajaskonda koomale tõmmata. On selgunud seegi, et mõnede äriplaanide järele puudub nõudlus üleüldse ning on tegevusalasid, kus lisaks nõudlusele on ära kadunud ka pankade valmisolek pakkuda krediteerimist. Olukord muutus Eesti majanduses kiiresti ja kardinaalselt ning taastub moel, mis ei sarnane varasemale.

Võiks ju arvata, et kui muutused majanduses on olnud nii kardinaalsed, siis on see kaasa toonud ka põhjapanevaid muutusi riigijuhtimises ja avalikus halduses. Või kipub meil ikka nii olema, et ametnikkond suudab tekitada nõudlust iseenese tegevuse järele, küsimata kodanikult, kas ühe või teise tegevuse või regulatsiooni järele on olemas reaalne vajadus. Ettevõtjale on jätkuvalt suurimaks halduskoormusega seotud kuluks seadusemuudatustega kursisolemise kulu.

Kriisi jooksul on keskmise ettevõtte suurus kahanenud üheteistkümnelt töötajalt üheksani. Pange tähele! Keskmine Eesti ettevõte on nn mikroettevõtte. Ja küsigem nüüd iseendalt, head ametnikud ja riigiisad, kas nii ulatuslikud ja sagedased seadusemuudatused on ikka vajalikud, kuidas küll selle üheksa töötajaga ettevõtte juht ja omanik kõigi nende muudatustega kursis olla võiks suuta? Kas äkki seda kaudu ei muutu enda teada seaduskuulekalt käitunud ettevõtja seaduserikkujaks?

Samal ajal ärgem unustagem, et sama arvu töökohtade loomiseks vajame nüüd rohkem ettevõtlikke inimesi kui enne. Kas me mitte selle pideva muutmisega ja selle kaudu halduskoormuse kasvuga ei tapa ettevõtlikkust nii mõneski ettevõtlikus inimeses lõplikult? Ei pea olema nobelist, et aru saada, et lisaks iga üksiku töötuks jäänud inimese eest hoolitsemisele tuleb oluliselt suuremat tähelepanu pöörata ettevõtlike inimeste - ettevõtjate - toetamisele ja julgustamisele töökohtade loomisel.

Oleme küll teinud märkimisväärseid edusamme ettevõtluse alustamise barjääride vähendamiseks, uuest aastast ei nõuta algajatelt kapitalistidelt isegi mitte kapitali olemasolu, kuid halduskoormuse vähendamine tegutsevate ettevõtete õlult on jäänud laias laastus siiski deklaratiivseks.

Aastaid oleme rääkinud riigieelarve ja kohalike eelarvete vahendite säästlikumast ja efektiivsemast kasutamisest avaliku teenuse pakkumisel. Praegu, pea kakskümmend aastat pärast riigi taasiseseisvumist oleme aga sunnitud tõdema, et olukord selles vallas on kaugel ideaalsest. Oleme selle aasta jooksul küll jõudmas riigihangete seaduse põhimõtteliste muudatusteni ja täpsustusteni, kuid ärgem unustagem, et märkimisväärne osa eelarvevahenditest kasutatakse ära ostude kaudu, mis jäävad riigihanke piirmääradest allpoole. Just sel põllul näen ulatuslikku tegematajätmist.

Tuleb tunnistada, et aasta jääb meelde nii mõnegi negatiivse trendiga ka majanduskeskkonna kujundamisel. Tihti polegi probleem ühe või teise otsuse sisus, vaid viisis, kuidas selleni jõutakse. Siinkohal tuleb otsa vaadata ka poliitikutele. Initsiatiivid ja eelnõud, nagu plastikkotiaktsiis või võlakaitse seadus, on jõudnud riigikogu menetlusse ilma igasuguse eelneva avaliku aruteluta, mõjude analüüsita ning kaasamise põhimõtteid eirates.