Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline

Tänasest jõuab kinodesse legendaarse ameerika kirjaniku Jim Thompsoni samanimelisel romaanil põhinev linateos "Tapja minu sees", mille on filmiks lavastanud briti režissöör Michael Winterbottom.

See lugu, mis muide nägi ilmavalgust juba 1952. aastal, on nägusast ja sarmikast, ent tagasihoidlikust väikelinna šerifi asetäitjast Lou Fordist.

Loud vaevab hulk probleeme: segadused naistega, pahandused korrakaitsega, järjest kasvav ohvrite arv tema Lääne-Texase piirkonnas ja tõsiasi, et tema ise on sadist, psühhopaat ning tapja. Lou satub peagi kahtlusaluste ridadesse ning on ainult aja küsimus, millal tema alibid otsa lõppevad. Ka teda jälitavatel uurijatel on nii mõnigi luukere kapis.

Film, mis mujal maailmas juba rohkelt tunnustust saanud, ei ole muide esimene selle loo ekraniseering. 1976. aastal tegi sama raamatu põhjal filmi Burt Kennedy.

Praegu kinodes jooksva versiooni režissööri Winterbottomit teab Eesti publik ehk kõige värskemalt filmi "Genova" kaudu.

Mis aga sundis teda sellele loole taas õhku sisse puhuma, oli selle suurepärane sobivus tänasesse päeva.

"See on värvikas lugu, mis leiab aset väga klaustrofoobilises maailmas. Selles on head dialoogid. Seega tuligi mõte, et oleks põnev võtta raamat endale oluliseks teejuhiks ja sellest uus linateos teha," selgitas režissöör.

Olgugi et filmis on palju vägivalda, ei ole see keskne teema. Fookuses on pigem vägivalla võikus ja vastikus. "Rohkelt on tehtud n-ö meelelahutuslikke filme vägivallast, ent see ei ole kindlasti üks nendest. Isegi peategelane Lou ei naudi vägivalda," selgitas ta.

Pealtnäha täiesti tavalise šerifi käitumine peaks tekitama igas inimeses küsimusi ja panema mõtlema, mis selle tegelaskuju peas tegelikult toimub, selgitas linateose režissöör.