Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sooline palgalõhe Eestis – avalik sektor eeskujuks
Täna tutvustati sotsiaalministeeriumis uuringut „Sooline palgalõhe Eestis“, mille eesmärk oli uurida, kui suur on Eestis olnud sooline palgalõhe aastatel 2000-2008 ja millest see erinevus on tingitud.
Eesti tööjõu-uuringu andmetel oli Eesti naiste ja meeste keskmiste palkade erinevus 2000.-2008. aastal 28,7%.
Poliitikauuringute keskuse PRAXISe esindaja Marre Karu sõnul ei ole palgalõhe väljendamiseks olemas ühte meedet ning ta soovitas kasutusele võtta mitmeid meetmeid erinevatel ühiskonna tasanditel. „Palgalõhe vähendamiseks suunatud tegevus peaks olema järjepidev ja pikaajaline,“ lausus Karu.
Karu nimetas kolm valdkonda, millele võiks meetmetest enam tähelepanu pöörata: avaliku sektori roll, töö-ja pereelu ühitamine, palgaandmete ajakohasus ning põhjalik kogumine. „Avaliku sektori tööandja peaks olema eeskujulik teistele ettevõtetele ja organisatsioonidele,“ märkis Karu.
Karu lisas, et avaliku sektori organisatsioonid võiksid võtta soolist võrdõiguslikkust tagavad personalipraktikad ja tagada õiglase palgakorralduse, mis oleks saavutatud läbi ametikohtade hindamise ning regulaarse palgaandmete soolise analüüsi.
Karu täpsustas, et just avalikus sektoris on suurim osa naisi ka tööl, seega see vähendaks palgalõhet, kui avalik sektor oleks eeskuju. Kuna avalikul sektoril on oluline roll poliitikakujundajana, mistõttu tuleb arvesse võtta soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise printsiipi, et oma tegevuses mitte vastu töötada soolise võrdõiguslikkuse tagamise eesmärgil. „Selle pilguga tuleks analüüsida erineva valdkonna poliitikaid ja otsuseid – alustades maksusüsteemidest ja tööturupoliitikast, kuni perepoliitika ja vanemahüvitise skeemini välja,“ rõhutas Karu.
Soolise palgalõhe empiirilisest osast selgus, et palgalõhe on suurim vanusevahemikus 25-44, mil pere loomine ja laste kasvatamine on kõige tõenäolisem ning lastega naised teenivad iga lapse kohta keskmiselt 1,2% vähem kui lasteta naised. „Seetõttu tuleks kasutusele võtta meetmeid, mis ühelt poolt vähendaks lapsepuhkusel olemise negatiivset mõju naistele, aidates neil hoida kontakti tööandjaga,“ rääkis Karu.
Karu märkis, et Eestis on väga pikk lapsehoolduspuhkus, mille tagajärjel jäävad naised umbes 1,5-2 aastaks töölt kõrvale, mis mõjutab nende karjääri, edu saavutamist ja palka «See võib tekitada ka tööandjates arvamust, et naise värbamine on tülikas ja kulukas.»
Karu lisas, et teisalt see julgustaks ja soodustaks meeste suuremat osalust pereelus ning lapsehoius. „Selleks tuleks tuua rohkem paindlikkust lapsehoolduspuhkusesse, taastada 10-päevane tasustatud isapuhkus, võtta kasutusele individuaalne õigus lapsepuhkusele ja suunata vanemaharidust ka isadele,“ kommenteeris Karu.
Uuringu tellimise ajendiks oli saada rohkem infot palgalõhe olemuse ja seda kujundavate tegurite kohta. Selleks analüüsiti palgalõhet ja selle põhjuseid, lisaks uuriti teoreetilist kirjandust ja empiirilisi tulemusi välisriikides, viidi läbi juhtumianalüüsid personalipraktikate rollist palgalõhe kujundamisel ning anti poliitikakujundamise soovitusi Eestile soolise palgalõhe vähendamiseks. Uuringu läbiviijateks oli poliitikauuringute keskus PRAXIS ja Eesti Rakendusuuringute Keskus CENTAR.