Pensioniteema on aktuaalne kogu Euroopa Liidus

Ehkki meile näib, et justkui oleks tegemist Eesti eripäraga, on pensionide küsimus siiski suuremal või vähemal määral aktuaalne kõigis ELi riikides ning ka ühenduse kui terviku tasandil. Põhjusi, miks peaksime arutlema pensionide üle, on mitmeid.

Esiteks, elanikkonna vananemine. Viimase 50 aasta jooksul on oodatav eluiga tõusnud Euroopa Liidus ligi viie aasta võrra. Eestis on naiste oodatav eluiga tõunud aastatel 2000-2009 76-lt 80 aastale, meestel 65-lt 70 aastani. 2060. aastaks võib aga ELi keskmine tõus olla veel seitse aastat. Koos madala iibega põhjustab see suuri muutusi rahvastiku vanuselises koosseisus. Eakate osatähtsus on Eesti rahvastikus kasvanud 17,2 protsendini ning 2004. aastal ületas eakate arv laste oma. Arvatakse, et praeguse sündimuse säilimisel saab 65aastaste ja vanemate osakaal Eesti rahvastikus olema 24-26%.

Rahvastikuprotsesside tulemuseks on vanadussõltuvusmäära kahekordistumine: kui praegu on iga 65aastase inimese kohta neli tööeas inimest, siis 2060. aastaks vaid kaks. Siit ka küsimus: kuidas ülal pidada kasvavat eakate hulka, tagades neile võimalikult inimväärse elu?

Teiseks, muutused tööturul. Praegu alustatakse täiskohaga töötamist hiljem, sest õpitakse kauem ning ka pensionile minnakse varem, sest seda soosib paljude riikide tööturupoliitika ja vanusega seotud hoiakud tööturul. Hoiakute küsimus on terav ka Eestis, sest taasiseseisvumisjärgsed aastad ergutasid noortekultust, eakaid nähti pigem takistava tegurina tööturul. Siiski on viimastel aastatel hakatud enam hindama eakate kogemustest johtuvaid eeliseid.

Kolmandaks, muutused perede koosseisus. Rohkem on üheliikmelisi leibkondi, lastetuid paare, erinevad generatsioonid elavad üksteisest kaugel jne, mistõttu tuleb leida pereväliseid eakate hooldamise võimalusi. See aga tähendab täiendavate vahendite leidmist tervishoiuteenusteks ja pikaajalise hoolduse rahastamiseks.

Neljandaks, muutused pensionisüsteemis. Ehkki tarvitusele on võetud mitmesuguseid meetmeid (ergutada inimesi töötama kauem, soodustada hilisemat ja karistada varasemat pensionileminekut, rakendada parimatel aastatel saadud sissetulekute põhjal arvutatud hüvitiste asemel tööelu keskmise sissetuleku põhjal arvutatud hüvitisi, üleminek ühesambalistelt pensionisüsteemidelt mitmesambalistele jne), ei ole need lahendanud piisavuse probleemi ega vähendanud oluliselt soolise mõõtme mõju pensionidele. Üldjuhul teenivad naised meestest vähem ning teevad seoses lastega oma tööelus karjääripause, mistõttu nende pension on väiksem ning vaesus eakate naiste hulgas keskmisest kõrgem.

Viiendaks, kriisi mõju. Kui mitmed eeltoodud mõjurid on pika vinnaga, siis viimase kriisi mõju oli kiire ja paljudes riikides äärmiselt terav. Ühelt poolt on praegused pensionärid ilmselt üks kriisist kõige vähem mõjutatud elanikkonna gruppe, kuna neil on kindel sissetulek. Teisalt on selge, et majandusliku arengu määramatus pingestab olukorda ka pensionide vallas, sest arvestada tuleb senisest oluliselt väiksema majanduskasvuga, aga ka riigieelarve puudujäägiga.

Olukorda pingestavad ka kolmanda samba kaotused. Ainuüksi 2008. aastal kaotasid Euroopa erapensionifondid 20% väärtusest, mis tõi kaasa loobumise III sambast. Loobujaid oli ka Eestis. See on arusaadav: kui sissemaksed kaovad kui põhjatusse auku ning raha sambas väheneb kiiresti, ei mõju ükski jutt kunagi ehk tõusvatest fondidest ega vanaduspõlve kindlustatusest.

Pensionireformide peamine ülesanne on tagada pensionisüsteemi piisavus ja jätkusutlikkus. Mõlemaga on probleeme ka Eestis - ega muidu ei moodustaks Eesti pensionid vaid 20% ELi keskmisest, poleks tulnud külmutada maksed teise pensionisambasse ega ei tuleks arutleda II samba maksete taastamisest kui märkimisväärsest koormast riigieelarvele.

Enamikes riikides langevad riiklike pensionide asendusmäärad, mistõttu oleks oluline pakkuda täiendavate hüvitiste võimalust: nt võimaldada pikemat tööelu ja muuta täiendavad pensioniskeemid kättesaadavamaks, kaaluda kogumispensionisüsteemides paremat riskide jaotamist pensionisäästjate ja pensionide pakkujate vahel, pensionipõlve sissetulekuallikate mitmekesistamist, sotsiaalsete ja rahaliste stiimulite kehtestamist jne.

Pensionid on tundlik teema, kuid see ei tähenda, et sel teemal ei tuleks rääkida ning strateegiaid ja praktilisi samme kavandada.