Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Debatt: Kiviõli keemiatööstus vajab sõltumatut auditit

Kiviõli Keemiatööstus ähvardab tehase sulgemise ja töötajate vallandamisega tuues põhjuseks töö jätkamiseks vajaliku põlevkivikoguse puudumise. Samal ajal tegeleb ettevõte aktiivselt põlevkivi müügiga ning teenib sellega miljoneid eurosid.

Avalikkusele öeldakse, et Kiviõli Keemiatööstusel (KKT) läheb halvasti – põlevkivi pole ning töö jätkumine on võimatu. Seni pole aga keegi KKT kohta sõltumatut auditit teostanud. Ei riik, kohalikud elanikud ega kohus tea täpselt, milline on ettevõtte tegelik majandusseis. Oleme vaid kuulnud ettevõtte omanike väiteid, nagu oleks tehas hävingu äärel, millele pole seni ühtegi tõsiseltvõetavat tõestust esitatud.

Avalikkust pommitatakse kogu aeg väidetega, et põlevkivi lõpeb kohe-kohe ära. Samas on teada, et KKT-l on sõlmitud põlevkivi müügilepingud nii Eesti Energia kui ka Viru Keemia Grupiga, kusjuures müüjaks on KKT. Eesti Energia Kaevandused AS on sellise lepingu olemasolu kinnitanud ka meedias ning tarnete kogumaht aasta lõpuni on kuni 700 tuhat tonni. Sarnases mahus on KKT-l sõlmitud põlevkivi müügileping ka Viru Keemia Grupiga. Samuti müüb KKT põlevkivi sellistele ettevõtetele nagu AS Sillamäe SEJ ning AS Kohtla-Järve Soojus. Kokkuvõttes võime rääkida sellest, et KKT müüb aastas ainuüksi põlevkivi ligikaudu 13 miljonit euro eest! Kas selliste sissetulekute puhul võime rääkida tehase sulgemisest?

KKT-l oleva kaeveloa järgi on põlevkivi varu Põhja-Kiviõli esimese karjääri mäeeraldisel kokku ca 7,6 miljonit tonni. 2009. aasta lõpu seisuga pidi Keskkonnakaitseametile edastatud aruannete põhjal karjääri jääma veel umbes kaks miljonit tonni. Kuna maksimaalne lubatud kaevandamismaht aastas on üks miljon tonni pidi 2010. aasta lõpu seisuga ettevõtte arvestuslik kasutadaolev põlevkivi varu olema vähemalt 1 miljon tonni, mis võimaldanuks tehase töö jätkumist vähemalt aasta-kaks. KKT väidab, et kivi pole.

Kuhu kadus siis üle miljoni tonni põlevkivi esimesest karjäärist? Kas selline kogus Eesti kallimat maavara kantakse lihtsalt maha ja seda maardlas, kus on õlirikkaim Eesti põlevkivi? Või on maavara juba välja kaevatud? Kui nii, siis miks ei tunne riik omanikuna selle vastu mitte vähimatki huvi? Olgu lisatud, et olemasolevat mäeeraldist on vahepeal laiendatud veel ca 24 hektari võrra, mis annaks juurde ca 700 tuhat tonni põlevkivi ja aastajagu tööd. Antud alal pole kaevetöid alustatudki. Kiviõli Keemiatööstus loobus mullu samuti 35 hektari suurusest karjäärilaiendusest väites, et seal olev põlevkivi on „ära kadunud“, kuigi ala on eelnevalt korduvad uuritud sh KKT enda spetsialistide poolt.

Teise avalikkust eksitava teemana käsitletakse tehase seiskamist põhjusel, et kui põlevkivi pole saada mahus, mis tagaks tehase töö 100%-lise koormusega. KKT tootmisseadmed võimaldavad tehase tööd vajadusel ka 50%-lise koormusega. Eesti Energia Kaevandused AS on valmis igakuiselt rahuldama KKT toorainevajadusi lähema aasta jooksul üldmahus keskmiselt kuni 35 tuhat tonni põlevkivi kuus, mis tagaks tehase kuni 80%-lise koormuse. Kusjuures juba maikuus, millal KKT ähvardab tootmise peatada, lubab Eesti Energia tehasele tarnida kuni 37 tuhat tonni põlevkivi. Mille alusel väidetakse, et tehase sulgemine on ainuvõimalik lahendus? Ilmselt on põhjused siiski milleski muus.

Viimastel kuudel manipuleerib KKT avalikkuse, kohtute ja riigiasutuste arvamusega, teatades üle 600 töötaja peatsest koondamisest ja piirkonda tabavast sotsiaalkatastroofist. Mida on aga KKT ise teinud, et oma riske maandada ja tehase töö jätkusuutlikkus tagada? Kui vähegi järele mõelda, siis näeme, et olukorra lahendamiseks on olemas piisavalt mõistlikke variante ning sellist manipulatsiooni saab vältida.

Toon siinkohal ühe näite samas valdkonnas tegutsevast ettevõttest Kohtla-Järvel. AS-i Nitrofet tootmine on sunnitud maailmaturu ülimadalate hindade tõttu juba mitu aastat seisma. Hooliva ja ettenägeliku tööandjana pole Nitroferti omanikud tehast siiski kinni pannud ega inimesi vallandanud. Töötajatele makstakse palka ja seadmeid hoitakse töökorras selleks, et olukorra paranedes tootmine koheselt taastada. Tehase sulgemine ja taaskäivitamine tähendaks palju suuremat kulu kui inimeste töökohtade säilitamine. KKT suhtumine nii ärisse kui ka oma töötajatesse on hoopis midagi muud.

Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ainult sõltumatu audit tooks selguse majja ning aitaks riigil ja avalikkusel lõpuks ometi aru saada, kas KKT on tõepoolest surma äärel või üritatakse järjekordselt inimeste töökohtadega ja numbritega osavalt manipuleerides riiki ja avalikkust petta.