Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Patsient vajab sisulist valikut
Euroopa patsientide õiguste harta loetleb 14 patsiendiõigust. Üks neist on õigus vabale valikule, mis tähendab iga inimese õigust valida vabalt erinevate raviprotseduuride ja raviasutuste seast endale meelepärane, toetudes asjakohasele ja küllaldasele teabele.
Eestis on valitsus valinud 19 haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglat, kellele riik (haigekassa) garanteerib ravi rahastamise lepingu igal juhul. Ülejäänud raviasutused, kellele leping anda ja seeläbi patsientidele suund kätte näidata, valib haigekassa. Seega valib Eestis patsiendile raviasutuse täidesaatev võim. Selline süsteem on haldusriiklik. Õigusriigis ei tohi riik patsiendile arsti valida, neid valikuid peaks langetama iga inimene vabalt, ilma et riik teda seejuures mõjutaks.
Haigekassa on öelnud, et küsitluste põhjal olevat praeguse süsteemiga rahul üle 60% Eesti elanikest. Meenutab diktatuuririigis elava rahva "toetust" oma juhile. Protsent oleneb palju sellest, mida ja kuidas küsida. Oleks soovitav korraldada küsitlus teemal, mitu patsienti valiks odavama raviteenuse asemel samaväärse, kuid kallima. Selline küsitlus annaks objektiivse pildi, milline olukord raviteenuse turul valitseb ja mille järgi patsient praegu valib.
Kehtiva süsteemi õigustajad on öelnud, et patsiendil on ka praegu valikuvabadus. Milline see vabadus siis on? Patsiendi "vabadus" on liikuda mööda ravi rahastamise lepinguga tähistatud kitsast rada või sellest kõrvale kaldudes maksta kordi rohkem raviasutusele, kellel seda lepingut ei ole. Kuni kehtib patsientide lepingu kaudu raviasutustesse suunamine, patsiendiseadus meid selles küsimuses ei aita või vähemalt mitte sellisel kujul.
Praeguse süsteemi oluline miinus on seegi, et süsteem ei taga kõikide tegevusloaga arstide ja raviasutuste võrdseid õigusi ravi rahastamise lepingutele konkureerida. Ravi rahastamise lepingud moonutavad põhjendamatult konkurentsi raviteenuste turul, sest ravi rahastamise leping annab turul olulise eelise ja tagab kliendivoo, millest lepinguta raviasutus võib näha vaid värvilist und. Samuti valitseb olukord, kus HVA haiglate riiklik eelistamine ja ravi rahastamise lepingute süsteem ei väärtusta raviteenuse kvaliteeti ega patsiendi rahulolu, vaid patsient kannatab odavama teenuse nimel ära ka kehvema kvaliteedi ja hoolimatu suhtumise.
Tahaks siiski väga loota, et patsiendiseadusest saab alguse oluliselt tõsisem operatsioon ja tegemist ei ole vaid ilukirurgiaga.