2. oktoober 2012 kell 21:00

Kodusõjata Hispaaniast

“Hispaania ägab majanduslanguses!”, “Tööpuuduses vaevlevat Hispaaniat vapustab panganduskriis”. Need on paar stiilinäidet Eesti ajakirjanduses levivatest pealkirjadest, kui asi Hispaaniat puudutab. Kommentaariumis lähevad elavama fantaasiaga inimesed kodusõjaga ähvardamiseni välja.

Hispaanlaste endi hulgas pole vaatamata viimasel ajal ägenenud protestiliikumisele “ägamist” ja “vaevlemist” täheldada. Argine pilt heatujulistest tänavakohvikutes käratsevatest inimestest või pikki päevi rannas päikesevarju all õhtusse saatvatest suureliikmelistest perekondadest ajaks kodusõja õhutajad ja ägamise ettekuulutajad tõelisesse kimbatusse.

Neil päevil öeldakse, et kõige paremini elavad siin pensionärid. Pensionid tõusevad tuleval aastal vaatamata sellele, et kõik muud valdkonnad karmilt kärbivad. Kui poleks armeed ülalpeetavaid, töötuid, täiskasvanud lapsi, võiks vanemaealiste elukvaliteeti lausa kadestada.

Lisaksin ka teise hästi eluga toime tuleva grupi: hiinlased. Ajal, kui hispaanlaste väikeärid otsi kokku tõmbavad, tekib hiinlasi ja nende pudipadi-poode juurde nagu seeni pärast vihma. Nad on vaiksed, usinad, keeleandekad, paindlikud ja sõidavad kõige kallimate autodega. Iseasi, millist mõju avaldab nende tasane ja visa sissetung Hispaania majandusele.

Loomulikult on märke majanduse jätkuvast langusest ja tasapisi süvenevast rahulolematusest: seisma jäänud tee-ehitused, sotsiaalteenuste kokku tõmbamine, maksutõus, Kataloonia soov riigist lahku lüüa, perede kodudeta jäämine suutmatuse tõttu laenu maksta, noorte lahkumine riigist, koristamata tänavad, tasapisi trööbatumaks muutuvad linnaliinibussid, aga elu kulgeb suurema ägamiseta siiski edasi.

Küllap tuleneb see leplikkus mõneti ka hispaanlaste rikkalikust ajaloost. Teadmisest, et alates foiniiklastest on siin olnud ikka kordades hullemaid (ka paremaid) aegu. Vanemaealised mäletavad ju isegi Kodusõjajärgseid vaikuse ja vaesuse aastaid, mil Hispaania oli Euroopa unustatud ääremaa ning keegi väljastpoolt siia naljalt ei sattunud. Keeleruumi tõttu on Hispaania kaubandus-kultuuriliselt seotud Ladina-Ameerika maadega ega võta oma ääremaa staatust Euroopa suhtes tohutu traagikaga. Sajandist sõltumata on teatud, et juhtugu, mis juhtub, meri ja loodus toidavad aastaringselt. Siiski pole mõtet toita kujutluspilti lakkamatut siestat pidavast töömehest, sombrero silmil. Pole siin seda laiskust või ülbust, mida lõunamaadele teinekord süüks pannakse. On keeleoskamatust, mis juba iseenesest piirab ärilisi suhteid teiste maadega.

On suur ja kohmakas riigiaparaat. (Viimaste uuringute kohaselt on Hispaanias 300 000 töötavat poliitikut rohkem kui Saksamaal – ning riikide toimimise tõhusust pole teatavasti põhjust võrrelda). On asjaajamise ebaefektiivsust ning ajale jalgu jäänud traditsioone, mida ääremaa positsiooni ja rahva pika mälu tõttu (hispaanlased pole kuigi uuendusmeelsed) keeruline muuta on, kuid oletada, et siin elatakse süvavaesuses, vaimupimeduses ja sõjaootuses, on siiski selge liialdus.

Hetkel kuum