Euroopa föderatsioon annab sotsialismile hoogu
Nüüd, kus Barroso käis lahtise tekstiga välja idee muuta Euroopa Liit liitriigiks, oleks aeg küsida: mida õieti kujutab endast tänapäevane sotsialism, millele liitriiki tahetakse rajada? Põhimõtteliselt pole euro-föderatsiooni idees miskit erilist ega hullugi, aga me peame endale aru andma järgnevast.
Valed eeldused. Täna lähtub see idee sealt ja nendelt, kes on viinud meie kontinendi praegusesse ummikseisu. Ja kelle isiklikud ja rahvuslikud huvid eeldavad ressursside liikumist tootjatelt priiskajatele, kes endiselt usuvad, et sotsialism, see tähendab nende eneste “tarkus”, on ülem loodusest.
Ja kelle troika-moraal on arvatud ülemaks kui normaalse südamega eurooplase oma. Sotsialistlik arusaam Euroopa Liidust kui pumbast põhjast lõunasse, töötajatelt priiskajatele, ei saa kesta lõpmatult ja sellele ideele föderatsiooni ehitada ei saa isegi mõtetes mitte.
Olles millalgi kuulutanud Euroopa ideaaliks “sotsiaalse turumajanduse”, on Euroopa Liit hakanud tegelema teatava pseudosotsiaalsusega ja nägema turumajanduses ebameeldivat faktorit, mille mõju on vaja lõpetada. ELi tänane PR-kangelane on oma “õigusi” nõudev töötu ja Euroopa anti-kangelane – tavainimene, kes ausalt ja normaalselt töötab ja äri ajab. Sotsialismi on nii et tapab ja tuleb iga rahandus- ja peaministrite kohtumisega aina juurde, aga turumajandust enam ei ole.
Hääbuv turumajandus. Sotsialism algab siis ja seal, kui ja kus tuleb kokku esimene koosolek, mis hakkab arutlema teemal – turul läks üks või teine asi valesti ning meie teeme asja paremaks. See koosolek on paganlik riitus, mis rajaneb ebausul, nagu suudaks inimmõistus (tavaliselt ka igav ja keskpärane) rohkem kui loodus ise.
Kui euroala ministrid on nii lõpmata targad, et kokku panna ESM, siis miks ei tee nad vabal ajal ära tuhandeid kordi lihtsamaid ja kasulikumaid asju – näiteks silmviburlast või tavalist antigravitatsiooni välja?
Sotsialismi “saavutusi” kaitstakse Euroopa Liidus kahel viisil. Esiteks – tehakse raamatupidamist ringi nii, et turul toimuv kuidagi välja ei paistaks. Ja teiseks nii, et normaalsed tagajärjed (pankrot) ei juhtuks.
Mõjutab igaüht. Rangelt võttes võiksid nad seal Euroopa ülemkogudes, ökofinnides vms oma asju isekeskis samamoodi ka edasi ajada, aga ometi tuleb arvestada seda, et esiteks me ei ela üksi – me konkureerime teiste ja palju efektiivsemate majandustega üle kogu maailma.
Ja teiseks inimeste – nii kodanike kui ka firmade – kannatusel on olemas piir. Neid ei saa lüpsta fantaasiate ja ambitsioonide nimel lõputult.