Mare Kelpman: otsusekindel katsetaja

Mare Kelpman tuiskab uksest sisse, enda loominguna valminud rätik õlgadel ja toekas mapp käes. “Olin ekspert ühe riigihanke juures,” märgib ta mapile osutades tagasihoidlikult. “Sellele tullakse kohe järele, vast ei sega,” vabandab ta ette.

Ütlus, et kes teeb see jõuab, kehtib Mare Kelmpani puhul sajaprotsendiliselt. Töö Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tekstiili eriala tudengitega, isikunäitused, projektide kirjutamine, isikupärane looming ja selle tutvustamine endanimelise tekstiilistuudio kaubamärgi Kelpman Textile kaudu. Eesti Tekstiilikunstnike Liit valis Kelpmani ka aasta tekstiilikunstnikuks 2011. Tänavu andis Eesti Kultuurkapital talle kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreema. “Silmapaistva ja inspireeriva töö eest autorina ja õppejõuna tekstiilikunsti ning disaini valdkonnas Eestis ja mujal ning isiknäituse “Lood” eest HOP galeriis,” seisis otsuses.

Mõned inimesed näivad kõrvaltvaatajaile otsekui igiliikurid, kes on alati tegusad ja innovaatilisi lahendusi otsimas. Mare Kelpman oli aga sunnitud mitmesuunalise rabelemise rattale pidurit tõmbama. Ees ootab suur muutus: võimalik kunstiakadeemia tekstiiliosakonna juhi ja professori kohast loobumine.

“Ei saa ignoreerida keha antud märke. EKAs kuhjus niivõrd palju just korraldavat tööd, tuli hankida raha ja korraldada asju, mis ei peaks olema professori töökohustus. Ühel hetkel küsisin endalt: aga ma ise?”

Eraettevõtluse põnev maailm

Praegu pakub ettevõtluse maailma sukeldumine Kelpmanile põnevust ja väljakutset. “Kui varem olid tekstiilidisaini projektid ajakasutuse seisukohalt pigem hobi, siis nüüd tuleb ka majanduslikult hakkama saada, tuleb õppida end turundama, peab leidma uusi turge ja ekspordivõimalusi. Olen testinud n-ö esimesi pääsukesi: mis hinna- ja kvaliteediklassi erinevad tooted kuuluvad, saanud õnneks pigem heakskiitu ja tunnustust,” kirjeldab ta. “Olen kuulnud ka pettunud kommentaare, et mis see siis on, tunnustatud professor tegeleb selliste kasutatavate asjade loomisega. Aga mina arvan, et hästi teostatud tekstiilidisaini toote väljatöötamine on tihti suurem väljakutse ja nõuab rohkem teadmisi kui näitusetekstiili loomine. Alustasin just kasutatavate aksessuaaridega, aga loodan edaspidi amplituudi laiendada. Nii et kõik pakkumised on teretulnud. Püüan luua kvaliteetseid, aga idee poolest väikese vimkaga tooteid. Miks mitte pakkuda võimalust osta kvaliteetset Eesti asja. Mõni aksessuaar võib olla kaaslane terve elu. Mitme odava toote asemel võiks osta kvaliteetsemat ja kestvamat.”

Oma tekstiilistuudio tooteid arendades püüab Mare Kelpman silme ette manada erinevaid tüpaaže, et lähtuda nende soovidest: sall pole lihtsalt tükike riiet, vaid kõnetab kindlat kandjat ja tabab stiili. Toodete ideed tekivad ikka kasutajate vajadustest.

“Ideed on tegelikult õhus, tavaliselt on nii, et kui jätad realiseerimata, siis ühel hetkel avastad, et keegi on kas või teisel pool ookeani asja ära teinud.”

Isikupära ja vimkat otsides on Kelpman loonud nii pimeduses helenduvaid kangaid kui ka tekstiilist valmistatud ruumilisi ehteid, mida on kerge reisidel kaasas kanda ning kombineerida vastavalt sihtkoha eripärale: võib ju juhtuda, et kuumas kliimas ei soovita kanda metallist rasket ehet, vaid luua kergemat meeleolu. “Teen palju prototüüpe. Katsetan enda ja sõprade peal, et leida lõplikud variandid.”

Kelpman Textile’i arendamisele pühendudes on Kelpman senisest enam oma aja peremees. “Mõni päev otsustan, et töötan disainidega, teinekord on kirjavahetuse päev, siis tuleb jälle terve päev mööda linna joosta ja asju ajada. Rutiini ei teki ja see on hea,” nendib ta. “Mõnikord on just nädalavahetusel hea tööga tegeleda, saab rahulikult süveneda. Eks ettevõtlus ja turundustegevus on seotud samas ka suurte väljaminekutega. Vanemad peavad mind hulluks, et sellise elumuutuse ette võtsin, aga sõbrad ja pere on toetavad.”

Hiina versus Euroopa

Kelmpanile teeb muret ka tekstiilitööstuse üldine käekäik Eestis ning Euroopas. “Hiina toodang tungib peale, kuid see ei jää igavesti odavaks, aga paraku on oskused siitkandist kadumas,” nendib ta. “Näiteks Eestis ei ole villast materjali tööstuslikult enam võimalik kududa ja oskused kaovad. Mina teen osa kollektsioone Soomes. Õnneks on meil tekstiilitööstust veel siiski olemas ja taas on hakanud pead tõstma ka väikesed ettevõtted, näiteks pisikesed villavabrikud, ja tasapisi taasavastatakse asju, mis kunagi toimisid väga hästi.”

Disainer teab, et oluline on säilitada tekstiilide tööstusliku valmistamise oskus ja hoida inimesi, kes on selle oskuse kandjaiks.

Raske südamega EKAst ära

Mare Kelpman on välja mõelnud ja tutvustanud uusi ja innovaatilisi ideid, mis tekstiilidisaini ja -kunsti põnevamaks aitavad muuta, teisalt on ta läbi aastate pühendunud ka tudengite koolitamisele ning neile paremate töötingimuste loomisele. Ta on kunstiakadeemiaga seotud juba 1994. aastast (algul külalisõppejõuna, alates 2003. aastast tekstiiliosakonna juhi ja professorina).

“1990. aastatel toimus tekstiilidisaini valdkonnas arenguhüpe,” meenutab Kelpman. “Kui ma alustasin tööd professorina, oli Eestiski olukord muutunud, suletud mitmeid ettevõtteid ja riik vaibakunsti enam ei tellinud. Tekkis küsimus, mida teha igal aastal viie uue tekstiilikunstnikuga. Tahtsin pakkuda noortele inimestele alternatiive.” Kelpman püüdis õppejõuna vaadata erinevatesse suundadesse ja laiendada tekstiilidisaini kasutusvaldkondi. Üheks esimeseks innovatsiooni pääsukeseks oli interaktiivsete tekstiilide projekt. “See suund osutus positiivseks. Selle teemaga lõpetab kohe esimene doktorant ja üks lõpetaja alustab tööd Mercedes-Benzi  disainiosakonnas Saksamaal.”

Töö tudengitega jäi pooleli

Tudengitele rakendust otsides käivitas ta projekti “Vabakutselisena Euroopasse”. “Minu eesmärk oli üliõpilastele näidata, et töövõimalused on laiemad,” osutab Kelpman. Nimetamist väärivad ka sotsiaalse disaini projektid, mille käigus on loodud abivahendeid mitmele haiglale, sihtgrupiks erineva puudeastmega lapsed.

EKAs töötatud aastate jooksul kirjutas Kelpman lugematul arvul projekte, otsis ja leidis rahastamise võimalusi õppetoolile moodsa tehnika soetamiseks. Lõpuks kasvas kaasnev paberimajandus paraku nii suureks, et selle haldamine vaid ühe inimese tahtejõuga muutus ränkraskeks.

“Tegelesin osakonna arendamisega mõttes 24/7, suhtusin sellesse väga kirglikult. Enda loomingu jaoks ei jäänud enam aega. Kuna olemasolevate eelarveliste vahenditega ei saanud ei sisulist ega tehnoloogilist arengut tagada, tuli leida projekte, aga mida rohkem koostöövõimalusi leidsin, seda rohkem tööd kogunes. Tervis ei pidanud lõpuks vastu,” meenutab kunstnik möödunud aastate töötempot.

Kelpmani jutust kumab läbi  kurbust, et suur ja põnev töö tudengitega pooleli peab jääma ja kompromisside leidmine töökoormuse korraldamisel akadeemia poolt võimatuks kuulutati. “Tekstiilidisaini osakonnas olen seadmete ostuks miljoneid leidnud, aga üliõpilaste töötingimused on praegu ikkagi kehvad. Ventilatsiooni pole, elekter kaob, kui kõik vajalikud seadmed sisse lülitada. Uuteks masinateks pole füüsiliselt ruumi.”

Mare Kepman ei taha jutuajamist siiski lõpetada murenootide alla kinni jäädes: “Tudengitega töötaksin muidugi meelsasti veel. Viimaseks projektiks jäi tekstiili- ja arhitektuuritudengitest koosneva grupiga välitekstiilide tegemine tarbekunstimuuseumi hoovi.” Tulevikku vaadates tunnistab ta, et ka loodud tekstiilistuudio pakub põnevat väljakutset.

Kunstnik oma rada otsimas

Kui Mare Kelpman teismelisena Tartu Kunstikooli lõpetas, soovitasid õpetajad tal edasi maalikunsti tudeerima minna. “Eks ma ise tahtsin ka,” meenutab ta. “Samas läks elu nii, et ma sain varakult emaks ja maalikunstnikust abikaasa Rein Kelpmani kõrval sain aru ka sellest, et ühte peresse kaks maalikunstnikku ei mahu.” Ta tegi erinevaid kujundustöid ja koostööd multifilmistuudioga ning mõtiskles, millisele alale keskenduda.“Nagu igale nõukogude naisele kohane, tegelesin paratamatult ka õmblemise ja käsitööga, ning ühel hetkel mõistsin, et kui sellega niikuinii tegelen, siis miks mitte tekstiili valdkonnale keskenduda. Õppima läksin tekstiilikunsti, mis tundus maalikunsti alternatiivina, edasi süvenesin iseseisvalt üha enam tekstiilidisaini maailma.”Mare Kelpman on ülevaatenäitustel osalemisele eelistanud isikunäituste korraldamist: ta on ikka püüdnud leida uue lähenemise materjalile või teemale. “Mulle meeldib luua oma ruum ja idee jaoks terviklik väljapanek. Tavaliselt on minu ekspositsioonid olnud seotud ka uute tehnoloogiliste võimaluste kasutamise ja tutvustamisega,” mõtiskleb ta.2007. aastal olid tema laserlõiketehnikas tekstiilid Eestis uudsed. Laserlõige on kunstniku jaoks tänapäevane vahend, mis võimaldab sajandeid kasutuses olnud mustreid tekstiilile kanda.“Ma ei tegelenud museaalide kopeerimisega nagu praegu pahatihti kombeks, vaid kohandasin esiemade ornamente uuel kaasaegsel moel.” Ja õigupoolest on tõesti arusaamatu, miks peaks rannamändidele vaatava kodu aknaid katma barokse mustriga ruloo.“Minu jaoks on siin konflikt. Ka Eesti mustreid, mis võivad olla inspireeritud näiteks tikandeist, saab viia teise konteksti ja sobivalt ära kasutada.Mullu tutvustas Kelpman Hop Galeriis digitaalse žakaarmasinaga (tegu on Norras tehtud kõrgtehnoloogilise kudumisseadmega) tehtud piltvaipu, mis olid inspireeritud lapsepõlvest.“No ma ei tea, oli see keskeakriis või mis, aga olin jõudnud küsimusteni, et kust on pärit mu eelistused ja väärtushinnangud? Millel on elus tegelik, mitte näiline väärtus?Vastuseid otsides jõuab ikka lapsepõlve, sealt saab ammutada pidepunkte. Meri on üks peategelane minu kujunemisel, kuna lapsepõlvekodu õuest algaski meri,” lausub Kelpman.

 

Kes on kes

Mare Kelpman

Haridus: EKA tekstiili erialaTöö: Alates 2010 Mare Kelpman Tekstiilistuudio OÜ disainer ja omanikAlates 2003 EKA tekstiilidisaini osakonna professorPreemiad:2012 disainikonkursi Norr11 peapreemia2012 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastaauhind2012 aasta tekstiilikunstnik 20112012 Eesti disainiauhinna Bruno nominent2011 tekstiilikunstnike liidu preemia kauaaegse eduka õpetamise eest EKAs2008 Eesti disainiauhind Bruno – parima tootedisaini preemia2006, 2005 Japan Textile Contest, rahvusvaheline rõivakangaste disaini konkurssValik viimase kolme aasta näitusi: Rahvusvahelised kutsutud osalejatega näitused:2012 “Rock Paper Scissors: is the hotel recyclable?” Biblioteca S.M. Incoronata, Milano2011 “16 steps closer”, Art Space, Riia, Läti2011 “Multisensory”, Pordenone, Itaalia2011 “Experiments with Light”, Kaunas Arena, Kaunas, LeeduGrupinäitused väljaspool Eestit: 2012 pop-up-disaini festival, Hamburg, Saksamaa2012 “Eesti disain. Enne ja Nüüd”, kaubakeskuse Pasaati galerii, Kotka, Soome2010 Eesti Disainerite Liidu ekspositsioon Normandia kultuurifestivalil Borealis, Abbaye aux Dames, Caen, Prantsusmaa2010 Kaasaegne Eesti tekstiilikunst, Surikovi nim Kunstimuuseum, Krasnojarsk, Venemaa2012 Trofejase galerii, Berliin2011 “Lood”, Hop Galerii, Tallinn