Auklikud teed ja tänavad peavad olema ka riigi mure

Samas on see vaid terviku üks osa, sest pelgalt järelevalvega ehk piitsaga auke ei lapi. Kui raha ja energiat teede korrashoidu rohkem ei suunata, siis teid sõidetavamaks ega tugevamaks ei muuda, eriti pärast aastatepikkust alarahastamist. Lisaks vemblale ja hirmule peaks riik ka tuge pakkuma, sest kohalikud teed-tänavad on lisaks kohalikele omavalitsustele ka riigi mure.

Olukord, kus pealinnas ja ka mujal asulates tänavail sõites jääb mulje, et viimase sõja purustusi pole veel kõrvaldatud, sobib ühelt poolt küll naljaheitmiseks, kuid on teisalt ebanormaalne olukord, millega kaasnevad tegelikult välditavad kulutused nii liiklejale kui ka riigile.

Äripäev pakub aruteluks kaks võimalust, millest alustada, et augud teedelt-tänavatelt kaoksid.

Ülesanne valitsusele. Esiteks ülesanne valitsusele: vaadata üle kord, kuidas jagab riik teede remondiks kütuseaktsiisist kogutavat raha. Jooksva aasta eelarves peaks aktsiisi kogunema ligi 420 miljonit eurot, millest umbes 160 miljonit saavad riiklikud ja 30 miljonit eurot kohalikud teed.

Näiteks keskerakondlaset linnapea Edgar Savisaare juhitav Tallinn saab sellest veidi vähem kui kümnendiku, mis linna oma vahenditega kokku annab tänavu teedesse-tänavatesse mullusest viiendiku vähem ehk 4 miljonit eurot. Summa, mis on võrdne Helsingi aastaste kulutustega, jääb ekspertide ja maanteeameti juhi hinnangul samas vajalikule alla kuni kaheksa korda. Põhjuseks aastatepikkune alarahastamine, mis soodustab teede lauslagunemist.

Liikleja maksab kinni. Praegu takistab senist poliitikat muutmast valitsusjuhi ja linnapea vaadete põrkumine. Selle kiusliku vastasseisu maksab kinni liikleja, kes auku kas rehvi, auto või ratturi puhul ka enda puruks sõidab. Neid tuleb kindlasti juurde, sest praegu varjab lumi suuresti teede armetut olukorda ning temperatuuri kõikumist jätkub veel mitmeks kuuks.

Tõsi, rahastuse ümberjagamises ja riikliku toe võimalikus suurenemises peitub oht, et siis ei kuluta pealinn oma teedele seda piskutki, mida täna raatsitakse. Samas ei piisaks ka ainult prioriteetide ülevaatamisest – näiteks vähendada linnavalitsuse erakondliku tooniga meediakulutusi või loobuda tasuta ühistranspordist – vajaliku eelarveaugu täitmiseks.

Võtame laenu. Teise võimalusena paneme ette remontida tänavad laenurahaga. Tegemist oleks pikaajalise investeeringuga, millega saaks vältida või vähendada tulevasi kulutusi taristu ravimisel nii riigil, asulatel kui ka teede kasutajail.

Teedemajanduse praegune olukord meenutab mõneti hambaravi – et üksikute hammaste parandamisel oleks mõtet ja augud suus ei leviks, tasub korda teha kogu suu korraga, muidu venib ravimine vaid pikemaks ja kallimaks.

Tallinna Tehnikaülikooli professori Priit Wilbachi sõnul tagab teede korrashoid ka majanduskasvu, teede remonti kuluva energia saaks panustada millessegi edasiviivamasse. “Võiksime võtta laenu ega oleks hirmu, kas suudame seda tagasi maksta,”  sõlmis ta Eesti Päevalehes ühte SKT ja taristu.