Eesti heitlus euroliiduga väärib küünlaid
Eesti rahandusministeeriumi otsus minna kohtusse Euroopa Liidu raamatupidamisdirektiivi vastu on julge ja asjalik samm, mille eesmärk on ei rohkem ega vähem kui praeguse hästi toimiva e-aruandluskeskkonna säilitamine säärasena, et nii ettevõtjatel, riigiasutustel kui ka laial avalikkusel ei väheneks kasutada oleva informatsiooni hulk.
Äripäev on oma visioonina sõnastanud maailma kõige paremini informeerituma ettevõtluskeskkonna loomise ning praegusel juhul oleme rahandusministeeriumiga ühes paadis. Kuigi Euroopa Komisjoni sõnastatud põhimõte “Kõigepealt mõtle väikestele” peaks justkui Eestit pärikarva silitama, pole asi nii lihtne. Ettevõtmine, mis paistab esmapilgul ettevõtja elu lihtsamaks tegevat, võib pikemaajalises perspektiivis hoopis vastupidise efekti anda.
Kaotada on ka ettevõtjatel. Esiteks, vastse raamatupidamisdirektiivi rakendumine Eestis tähendaks seda, et aruande esitaja tegelikust olukorrast, selle omakapitali ja rahavoogude seisukorrast pole võimalik enam terviklikku pilti saada, sest aruanne hakkaks koosnema üksnes bilansist ja kasumiaruandest. Järeldus, et sellest kaotavad ainult statistikat koondavad riigiasutused, osutub ekslikuks: üle poole eelmise aasta aruannete vaatamise päringutest tuli erasektorist. Seetõttu on igati ettevõtja huvides, et esitatavate andmete hulk ei väheneks. Ehk nagu audiitor Mati Nõmmiste on Äripäeva veergudel sõnastanud: “Peame olema valmis ise esitama nii palju informatsiooni, kui soovime teiste kohta kasutada.” Seetõttu ei peaks aruandlusse suhtuma nagu tüütusse kohustusse, seda enam, et Eestis on selle esitamine äriregistri ettevõtjaportaali kaudu tehtud tõesti lihtsaks. See, et umbes viiendik aruandekohuslasi aruandeid sellest hoolimata esitamata jätab, on teine, eelkõige järelevalve ja kontrolli probleem, millele oleme Äripäevas korduvalt tähelepanu juhtinud.
Teiseks, nii rahandusministeerium kui ka teised direktiivi arvustajad viitavad ohule, et neidsamu andmeid, mida praegu on esitada niigi lihtne, hakatakse direktiivi jõustudes koguma teistel, ettevõtjale eeldatavasti ajamahukamatel viisidel. Halduskoormuse vähenemist, mis sõnutsi on direktiivi eesmärk, pole aga võimalik saavutada viisil, mis tegelikult suurendab aruandluse peale kulutatavate ressursside hulka. Pealegi, ettevõtjad ise on koormavaks pidanud just statistiliste andmete esitamist, mitte majandusaasta aruandeid.
Selguseni läheb aega. Asi pole selles, et Euroopa Liidus asjadest põhimõtteliselt valesti aru saadaks või ettevõtjale halba soovitaks, vaid esiteks selles, et 98% Eesti ettevõtteid ongi Euroopa mõistes väikesed. See tähendab, et meil mõjutaks plaanitav muudatus enamikku ettevõtjaid ja seetõttu ka samahästi kui kogu infovoogu ettevõtluse kohta. Teiseks, Eesti aruandluskeskkond on praeguse seisuga Euroopast sammukese võrra ees. Mis teistele riikidele tähendaks edasiminekut, oleks meile tagasiminek.
Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt ning selgus raamatupidamisdirektiivi saatuse kohta võiks saabuda aasta-poolteise pärast. See, kui Eestil õnnestub mõningad direktiivi sätted tühistada, tähendaks Eestile õigust jääda oma e-aruandluskeskkonna juurde, kahjustamata samas teiste liikmesriikide võimalusi oma aruandlussüsteemi arendamiseks.