13. oktoober 2013
Jaga lugu:

Savisaare valimisorgia jätab maha põletatud maa

Valimishüsteeria Tallinnas on omandanud maailmalõpumeeleolu meenutava orgia mõõtmed. Tehtud kahju on seni mõõdetud rahas, kuid hinnata tuleb ka korda saadetud moraalset hävitustööd, mida see orgia põhjustab. Moraalne kahju on määratult suur, sest mis iganes partei tuleb Tallinna valitsema pärast Keskerakonda, võib ta tunduda eetiline.

Pärast Keskerakonna valitsemisperioodi Tallinnas ei tule ju veeuputus. Elu läheb edasi, nagu läks isegi pärast Louis XV valitsemisaega, aga damage is done. Maha jääb must maa, täielik kõlblustunde puudumine, ilge pohmelus, ehe Soodom ja Komorra.

Neid häbi- ja mõõdutunde piire, mida Edgar Savisaar on Tallinnas pika aja jooksul hävitanud – viimasel ajal tundub, et lihtsalt raiskamise rõõmust ja vastaste mõnitamise mõnust – ei saa uuesti üles ehitada nädala, kuu või aastaga.

Poliitiline kultuur varemetes. Savisaar on Tallinnas läbustada ja lammutada saanud nii pika aja jooksul, et neile moraalsetele varemetele uut poliitilist kultuuri ehitada on väga keeruline. Igaüks, kes tuleb pärast Savisaart, võib südamerahus suli teha nii pisemalt kui suuremalt, sest võrreldes sellega, millega ta eellane on maha saanud, tundub iga sigadus pisike.

Möödunud neljapäev Tallinnas tõendas, et eksisid kõik need, kelle meelest enam hullemaks minna ei saa. Hinnanguliselt 30 000 eurot maksnud, ühekordseks valimisroppuseks mõeldud Ülemiste peletis jääb valimiskampaaniate ajalukku arulageduse, maitsetuse ja poliitilise prassingu tippnäitena. Nn sügispidu Vabaduse väljakul tõi ilmsiks Savisaare ambitsiooni paigutuda ühte ritta Putini ja Berlusconiga. Need, kes toimepandavat nilbust lipukesi lehvitades vahtisid ja kaasa koogutasid, ei küsinud, mis maa see on, kus nii saab ja tohib. Minu inimesed, kas te olete tõesti rumalad?

Jälestus ja imetlus korrelatsioonis. Jälestus, mida Savisaare suhtes tunnevad tema vastased, on paraku otseses korrelatsioonis usulise ekstaasiga piirneva imetlusega, mida tunneb tema valija, kes vaatab, kuidas “vana rokib”. Seetõttu on ülitugevad negatiivsed emotsioonid ohtlikud: elukutseline poliitiline vampiir võib vihast ja vastikusest tugevamagi laksu kätte saada kui fännide andumusest.

Seetõttu oleks kõige parem, kui Savisaar jorutaks linna keskväljakul oma valimislaulukest ilma publikuta, inimesed aga kõnniksid ükskõikselt mööda ja mõtleksid: ah, see on ju seesama vana tobe kloun, kes teeb tähelepanu saamise nimel ükskõik mida. Las taidleb omaette. Keeldumine olemast publik on ainus, mis sedasorti haigust ravib.

Jaga lugu:
Hetkel kuum