Venelastega tuleb rääkima hakata

Miks see nii läks? Peamiselt seetõttu, et teised erakonnad peale Keskerakonna ei suuda – ja tundub, et ei tahagi – Tallinna venekeelset valijat kõnetada. Ma ei pea silmas neid venelasi, kes oskavad eesti keelt ja jälgivad ka eestikeelset inforuumi. Vaid neid, kes üldse eesti keelt ei oska ja kelle ainsad infoallikad on Vene telekanalid, Vene raadiojaamad ja ajaleht Stolitsa. Nende jaoks ei ole Eestis teisi poliitikuid peale Savisaare ja see ei ole üldse ainult Keskerakonna süü.

Pronksiöö mõju. Pärast pronksiöö ehmatust võeti venelaste teemat korraks tõsiselt. Aga ainult korraks. Sotsioloogid ja politoloogid, kes integratsiooni teemat uuesti avalikkuse teadvusse üritasid tuua, tembeldati üsna pea punaprofessoriteks ja pagendati avalikust ruumist.

IRLi ja Reformierakonna ebakindlus venekeelse valijaga suhtlemisel on lähiajaloolistel põhjusel arusaadav, aga mitte vabandatav. Sotside kehv tulemus on aga ehe laiskuse ja vastutustundetu minnalaskmise näide. Milleks nad siis Vene Erakonnaga ühinesid, kui sellest valimistulemuses vähegi kajastuvat sünergiat ei tekkinud?

IRL lootis imele, aga imet ei juhtunud. Reform ei lootnud üldse millelegi. Teised erakonnad peale Keskerakonna tegid Tallinnas oma kampaaniat enam-vähem nii, nagu venelasi ei oleks olemas. Aga nad on. Oleks aeg meelde jätta.