Narva sahkerdamine on täesti lubamatu

Äripäev taunib Narvas toimunud hämaraid tehingud ning on seisukohal, et sellised skeemid ei sobi ühelegi poliitikule ega ettevõttele. Prokuratuur peaks pingutama kõigest väest, et juba viis aastat tagasi alanud Maxima juhtumi uurimine igal juhul süüdistusena kohtusaali jõuaks ning sahkerdajad karistada saaksid.

Otsad kaovad vette. Ühelt poolt vaadates tundub olevat n-ö lihtsakoelise korruptsioonijuhtumiga, kus kohaliku võimu juures olijad on kasutanud ära oma ametiseisundit ning ettevõtja on olnud nõus pakutud mängureeglitega kaasa minema. On aga selge, et tehingud on tehtud nii, et nende tegijad ei satuks vangi ega saaks karistada. Otsad kaovad vette varifirmades ja sularahaautomaatidest võetud summades, kasusaajaid on raske tuvastada. Samas ei tähenda isegi kriminaalasja lõpetamine, et kõik oleks korras. Selline käitumine pole mingil moel aktsepteeritav.

Omaette arusaamatuks jääb, miks osa Maxima juhtumis kahtlustatavate suhtes on prokuratuur menetluse lõpetanud avaliku menetlushuvi puudumist põhjenduseks tuues. Seda on tehtud liiga kergekäeliselt ja selles osas ei saa kuidagi prokuratuuriga nõustuda. Kui Eestis tegutsev suur jaekett teeb kohalike poliitikute ja variisikutega selliseid tehinguid, siis ei ole õige rääkida avaliku huvi puudusest ja asi vaikselt ära lõpetada. Siin on väga selge avalik huvi olemas. Ühelt poolt jaekett, kes võib taoliste tehingutega saada teiste ees konkurentsieelise ja soodustusi, ning teisalt kohalikud poliitikud, kes on oma võimupositsiooni konverteerinud lihtsalt rahaks.

Üks annab, teine võtab. Altkäemaksujuhtumitel on aga alati kaks poolt: üks pool annab, teine võtab. Üks ei saa eksisteerida teiseta. Hiljuti taunis toimetus ettevõtjate katusorganisatsioone selle eest, et nad pole võtnud seisukohta parteide musta rahastamise suhtes ettevõtjate poolt. Antud juhul on arvatavasti samuti osa raha jõudnud lõpuks erakondlikku kassasse. See, et Maxima on leedu firma ning võib-olla harjunud pisut teistsuguste ettevõtlustavadega, ei tohiks ettevõtjate esindusorganisatsioonide seisukohavõttu mõjutada.

Täiesti lubamatu on ka linna peaarhitekti survestamine, nagu Narvas juhtus. Ehk selline võimalus, et ühel ettevõtjal on raha makstes võimalik pääseda teisi ettevõtjaid puudutavatest reeglitest mööda või kehtestada enda jaoks soodsamaid tingimusi.

Loota, et Narva võimuerakonnaga seotud kahtlustatavad ise oma ameti maha panevad ja sellega näiteks poliitilise vastutuse võtavad, oleks vist üsna naiivne. Küll aga lubavad hiljutised valmistulemused Narva poliitelus mõnevõrra tugevamat opositsiooni ja seeläbi küllap ka hoolsamat järelevalvet linnavalitsejate tegude üle, kuna kolmandiku volikogust vallutasid põlises Keskerakonna kantsis sotsiaaldemokraadid.