See on nagu selline taustateadmine, mis ilmub välja siis, kui on vaja kellegi teise väsimusest või saatuselöökidest põhjustatud tuska peletada. Siis on hea targutada, et mõtle positiivselt ja kõik saab korda. See, et positiivsuse imenippi saab ka iseenda jaoks kasutada, läheb alatasa meelest ära.

Alles nädal tagasi leebusin Facebookis postitatud lapsesuu lause peale “oi, milline armas väike vihmapilv”, kommentaarina halli lausvihma peale. Ja positiivsuse teema tuli taas meelde. Otsustasin, et minu jaoks on taevas sel päeval “soliidselt hall”, kasutatava arvutiprogrammi järjestikune kokkujooksmine on “sümpaatselt järjekindel” ning üleüldse on tegemist “täiuslikult nässus päevaga, mida saavad nautida vaid äravalitud”. Hakkas kergem, isegi suunurgad läksid ülespidi. Minu algul eneseirooniaga välja mõeldud ülistavad fraasid ümbritsevale läksid järjest julgemateks, kuni kogu päev hakkas tunduma veidralt naljakana.

Nüüd on mu positiivse mõtlemise periood kestnud terve nädala. Elu ei ole oluliselt muutunud. Küll aga see, mismoodi ta paistab. On helgem ja kergem, juhuslikud apsakad ja kogemata kombel vale bussi peale istumine panevad ainult itsitama. Ning huvitav on märkida, et ka mu sõbrad hakkavad muutust tasapisi märkama.

Kummaline on teada, et see, mismoodi asjad paistavad, oleneb lihtsalt olukorra iseenese jaoks läbi sõnastamisest. Ning see päev, kus midagi ebameeldivat ei sünni, ei ole mitte täiuslikult nässus päev, vaid lihtsalt täiuslik päev.

Tõenäoliselt satun ma peagi jälle mõne tuttava muret kuuldes targutama, et positiivse mõtlemisega saab kõik korda. Sest tegelikult ju saabki.