Isegi kui mulle midagi ei meeldinud, teeb Pööbli nimi toidukirjutaja-restoranikriitiku relvituks: pööbli kallal ei kõlba hea-paremaga harjunud gurmaanil keelt ega sulge teritada, pööblil on ükskõik, mis ta sööb ja joob, peaasi et oleks palju.
Olgu kohe öeldud, et ega Pööbli sisu nimele täht-tähelt ei vasta. Kartulikoori, kartuliputru, räime ja sülti antakse küll, aga kartulipudru juurde käib ameerikalikult pehmeks küpsetatud sealiha ehk rebitud sealiha ja sutsuke mädarõigast, sült on keedetud ema Saima retsepti järgi ja isegi boeuf a la tartar'i osatakse teha. Räime lisandiks on graatsilised, isegi mõnevõrra elegantselt seatud pikad õhukesed kurgiviilud – Pööbel küll, aga kunstimeelega!
Maitseergastajad roogadele
Isegi kui ma tahaksin selliste ilutsevate nimetuste nagu “ema Saima retsepti järgi keedetud” või “maahärra pasteedi” asemel näha mõnevõrra täpsemat roa kirjeldust, siis ei sobi mul ju pööbli sõnastamisoskuse üle vinguda, ega ju?
Samuti ei kõlba lihtrahvakohas kurta, et ettekandja ei tunne veini – vein on vein, aitab, kui punasel ja valgel vahet teeb, küll ma ise sobiva välja otsin, kui pudeleid näen. Isegi tualettide mitte kõige värskemat aroomi pole sünnis mainida, mitte mingil juhul! Teenindajad tütarlapsed oli nii naksid ja vahvad, et sellest polnud üldse mitte midagi, et meid väljavalitud lauast mujale paluti minna, kuna sinna pidid 1,5 tunni pärast mingid teised inimesed tulema.
Menüüd veel internetis üleval ei ole, põhjuseks toob nende Facebooki-leht asjaolu, et see menüü muutub. Kui nii, siis kasutaksin juhust ja soovitaksin siia-sinna lisada väikesi maitseergastajaid: natuke hapukurki kartulipudru-sealiha juurde (või siis natuke rohkem seda maitsvat mädarõigast), natuke särtsu keedetud keele-kohupiimasalatisse, sutsuke teravust verikäkitšipside kastmele.