Heidi Vihma • 15. jaanuar 2015
Jaga lugu:

Restoranitest: Pööbel, aga mitte matslik

Pööbel naudib elu Tallinnas Toompuiesteel. Söögikoht paistab silma oma lihtsa, ent põneva disainiga.  Foto: Julia-Maria Linna

Ühe Tallinna õue peal on kõik, mida näljane hing võiks igatseda: lihtne kiirsöögikoht Hotokas, rahvalik kõrts Pööbel ja nooblimat sorti restoran Kuldmokk.

Pööbel 

23 punkti (30 võimalikust)Toit: 7 punkti Teenindus: 7 punktiInterjöör: 9 punkti 

Aadress: Toompuiestee 16Telefon: 601 7770Avatud: P–E 12–21, T–N 12–23, R–L 12–02Põhiroogade hinnad: 6,90–8,70 eurot

Varasemaid Äripäeva restoraniteste loe aadressilt www.aripaev.ee/restoranitest

Maagiline toidukolmnurk on Toompuiestee–Falgi tee nurgas, Toompea nõlva all. Pööblile annab eesti keele seletav sõnaraamat vasteks “lihtrahvas, harimatu rahvamass”. Tallinna äärelinnades ja isegi kesklinnas on mitu söögikohta, mis vääriks seda nime rohkem kui Kassisaba-Pööbel oma puuriida- ja grafitidisainiga, trendika puitmööbli ja koduse menüüga. Pööbel on lihtne, seda küll, aga igatahes mitte harimatu. Kõht sai täis, pakuti veini ja siidrit ning meel püsis rõõmus ka arvet makstes.

Relvituks tegev Pööbel

Kõige rohkem meeldisid mulle pasteet ja räimed. Muheda härra pasteet koos kompotiõunte ja pohlamoosiga oli just selline, millega Eesti vanaprouad tavatsevad külalisi kostitada: tõsine, rammus ja kodune. Krõbedalt lauale jõudnud värsked praeräimed aga erutavad mind alati. Erutasid ka Pööblis. Tõsi, selliseid tuleb kahetsusväärselt harva ette, räim on meil küll rahvuskala, aga selleks, et rahvuskala rahvusliku toidulaua uhkuseks saab, läheb veel aega.

Isegi kui mulle midagi ei meeldinud, teeb Pööbli nimi toidukirjutaja-restoranikriitiku relvituks: pööbli kallal ei kõlba hea-paremaga harjunud gurmaanil keelt ega sulge teritada, pööblil on ükskõik, mis ta sööb ja joob, peaasi et oleks palju.

Olgu kohe öeldud, et ega Pööbli sisu nimele täht-tähelt ei vasta. Kartulikoori, kartuliputru, räime ja sülti antakse küll, aga kartulipudru juurde käib ameerikalikult pehmeks küpsetatud sealiha ehk rebitud sealiha ja sutsuke mädarõigast, sült on keedetud ema Saima retsepti järgi ja isegi boeuf a la tartar'i osatakse teha. Räime lisandiks on graatsilised, isegi mõnevõrra elegantselt seatud pikad õhukesed kurgiviilud – Pööbel küll, aga kunstimeelega!

Maitseergastajad roogadele

Isegi kui ma tahaksin selliste ilutsevate nimetuste nagu “ema Saima retsepti järgi keedetud” või “maahärra pasteedi” asemel näha mõnevõrra täpsemat roa kirjeldust, siis ei sobi mul ju pööbli sõnastamisoskuse üle vinguda, ega ju?

Samuti ei kõlba lihtrahvakohas kurta, et ettekandja ei tunne veini – vein on vein, aitab, kui punasel ja valgel vahet teeb, küll ma ise sobiva välja otsin, kui pudeleid näen. Isegi tualettide mitte kõige värskemat aroomi pole sünnis mainida, mitte mingil juhul! Teenindajad tütarlapsed oli nii naksid ja vahvad, et sellest polnud üldse mitte midagi, et meid väljavalitud lauast mujale paluti minna, kuna sinna pidid 1,5 tunni pärast mingid teised inimesed tulema.

Menüüd veel internetis üleval ei ole, põhjuseks toob nende Facebooki-leht asjaolu, et see menüü muutub. Kui nii, siis kasutaksin juhust ja soovitaksin siia-sinna lisada väikesi maitseergastajaid: natuke hapukurki kartulipudru-sealiha juurde (või siis natuke rohkem seda maitsvat mädarõigast), natuke särtsu keedetud keele-kohupiimasalatisse, sutsuke teravust verikäkitšipside kastmele.

Jaga lugu:
Hetkel kuum