Restoranitest: Viktus, rahva tulevane lemmik

Viktusel on populaarsuseks kahtlemata sisu, aga pigem mõõdukate hindade ja suhtlusvõimeliste teenindajate kui pardifilee ja tuunikala pärast. Pardifileed ma ei maitsnud, usun niigi, et kui tooraine vähegi kvaliteetne, siis on vähe võimalusi seda ära rikkuda. Aga tuun on selline imelik kala, mis mõõdukate hindadega kokku sobida ei taha ja ka Viktuse oma polnud erand: tugev marinaad ja ülemäärane soolasus tegid hõrgutisest “lihtsalt liha”, mida ei suutnud lõpunigi süüa.

Väikese mõõdukate hindadega kohviku kohta on menüü ambitsioonikas. Lisaks tuunikala­le leiab sealt veel siia-ceviche'i, tiigerkrevetid, kammkarbid, prantsuspärase supi sinimerekarpide ja krevettidega, isegi ramen-supp on olemas. Päevamenüüs olid kõrvuti pikkpoiss, risoto ja sushi. Nii et igav ei hakka, käi või iga päev – korraga on kohal Itaalia, Prantsusmaa, Jaapan, Hiina, Ladina-Ameerika ja Eesti.

Püüdlik teenindus

Kammkarbilisandiga püreesupp oli tehtud mustjuurest, Burgundia pada sea sisefileest. Pajaroad ei kuulu minu lemmikute hulka, pikalt haududes sulavad maitsed ja tekstuurid minu jaoks enamasti liiga ühtlaseks.

Viktuse oma aga valmistas meeldiva üllatuse, ühepaja-harmooniat oli seal just parasjagu. Ainult serveering tuletas meelde loo rebasest ja kurest, kes teineteise juures lõunal käisid, nii et kõht tühjaks jäi – kausi põhjast ei saanud lisandiks mõeldud kartuli-peekonitampi enne kätte, kui liha ja köögiviljad söödud, pealegi on noa-kahvliga kõrgete servadega kausis teatavasti üpriski tülikas õiendada.

Jooki valides vaatasin seekord veinidest mööda ja eelistasin värskelt pressitud õuna-apelsini-sellerimahla – suurepärane kombinatsioon, mida olen juba paar korda kodus järele teinud.

Kohvik on alles noor, vanust alles mõni kuu. Teenindus veel päriselt ei suju, aga on armas ja südamlik. Poolenisti vabandades, poolenisti kurvastades näitas teenindaja just äsja valmis saanud menüüd, mille kaante materjaliga ta mitte üks raas rahul ei olnud. “Vaja uued lasta teha,” ohkas ta. Põgus usalduslik vestlus kinnitas – Viktus on oma, paraadi siin ei peeta.