Restoranitest: Kolhethi - Pärnu parima teenindusega söögikoht!

Kolhethi menüü lükkab ümber müüdi, et grusiinid söövad vaid lambašašlõkki. Lammas muidugi on menüüs olemas, kuid mitte ainult šašlõki kujul, vaid ka supiks ja hautiseks tehtult ning hinkalite täidisena – looma “ninast sabani” ärasöömine on uus ja trendikas ainult Lääne-Euroopa, mitte Kaukaasia (ega ka mitte eestlaste) jaoks.

Küpsetatud lambaliha praekartulite ja köögiviljadega oli nii traditsiooniline, kui üks lihtsa söögikoha liha-kartul iganes saab olla: tohutu kogus kartuleid, sibularõngad, külm tomatine vürtsikaste ja liha, mis pärines tõeliselt lambalt, mitte tallekeselt. Lihal oli maitset ja struktuuri, see oli parajalt pehme ja väga maitsev. Kellel lambaliha ülimaks hinnanguks on “lambamaitset polnud üldse tunda”, sellel Kolhethisse asja ei ole, kes aga lammast tõeliselt armastab, ei lase ennast ehk ka meeletust kartuliportsjonist heidutada.

Gruusia on üks maailma vanimaid veinimaasid, seda teatakse siinkandis hästi, aga kuidas nende veinid maitsevad ja kuidas neid toiduga kokku sobitada, seda enamasti mitte. Tänuväärse ettevõtmisena teeb Kolhethi menüü selle kliendi eest ära: pearoogade juures oli kirjas, milline vein selle juurde kõige paremini passib.

Kaks asja, ilma milleta Gruusia kööki ette ei kujuta, on Kreeka pähklid ja suluguni juust. Kolhethi tipproaks oli minu jaoks Adžaaria hatšapuri – soe suluguni juustuga tehtud pirukas, mille täidisele oli lisatud poolvedel muna. Lihtne roog, aga kui mõnus oli suure lapiku küpsetise otsast tükke rebida, neid munasse kasta ja Gruusia veini kõrvale ampsata. Üks minu pähkliseid lemmikuid Gruusia köögis on badrižani ehk Kreeka pähkli püreega baklažaaniviilud. Kolhethi versioonis olid need üpriski iseloomukad, tugevalt küüslaugused.

Magusamenüü üllatas kahe väga erilise roaga. Senised Gruusia köögi magusad kogemused polnud bahlavast-baklavast eriti kaugemale ulatunud, Kolhethi pakkus sellele lisaks aga veel ka magusat mee, rosinate ja Kreeka pähklitega plovi ja joanat, kontsentreeritud viinamarjamahlast tehtud kisselli jäätisega. Omapärased road olid mõlemad – soe kissell jäätisega on keskmisele eesti maitsele ehk vastuvõetavam kui magus plov.

Paremad kui Kolhethi mõnusad Gruusia veinid, paremad kui nende Kreeka pähklised road oli aga sealne teenindus. Pärast ligi kümmekonna Pärnu söögikoha külastust julgen väita, et Kolhethis töötab linna parim ettekandja, tänu kellele oli väike kodune Kolhethi peajagu üle kõigist Pärnu nooblitest restoranidest. Nime ei ütle, muidu jääb Kolhethi temast kohe ilma.

Nagu mõni on andekas laulmise, teine maalimise alal, nii oli see neiu andekas teeninduse alal: oskas kohal olla siis, kui vaja, eemalduda, kui teda enam vaja polnud, soovitas, pakkus, aitas valida. Tänu temale kujunes väikesest lõunasöögist meeldejääv sündmus.