Restoranitest: Umb Roht võrsub jõudsalt

Umbrohtu ju teatavasti ei kultiveerita, see kasvab ise. Restoranid ei püsi aga kultiveerimata. Ülikooli tänava siseõues proovis hakkama saada Noir, aga kidus mis kole. Umb Roht aga tuli, nägi ja võitis. Vähemalt minu, aga sööjate-joojate hulga ja linna peal liikuvate kuulujuttude järgi ka paljude teiste südamed.

Esimene vau-efekt tuleb koos lõbusa ja ladusalt suhtleva kelneri ning paberkotis serveeritud musta koduleivaga. Suhtlusstiil annab teada, et üritatakse olla asjatundlikud, kuid vabad formaalsustest, tõsine must leib tunnistab maja võimekust ja paberkott kinnitab, et Umb Roht vilistab konventsioonidele ja ajab oma rida. Vahelepõikena olgu öeldud, et lõpupoole vajus see sõbralikkuse ja professionaalsuse piirimail balansseeriv teenindus raasuke ebaprofessionaalsuse poole kaldu – poiss oli küll mõnus suhtleja, aga kasutatud nõudest eriliselt ei huvitunud.

Umb Rohu menüü on kirja pandud napisõnaliselt, nimetades vaid toorainet ja minnes mööda valmistusviisidest. Selles osas usalda kööki või küsi teenindajalt. Nii et siis kõrvits, silgud, sõir, põldvutt, veisepõsk, antrekoot, tegemisviisidest on kirjas vaid vinnutamine ja suitsutamine. Ajal, mil iga endast lugu pidav restoran üritab põliste traditsioonide juurde tagasi minna, olekski ju liigne tagasihoidlikkus neid menüüsse mitte kirja panna.

Pikalt madalal temperatuuril haudunud veisepõse-suitsupeedi kooslusele keeras värske koriander Aasia vindi peale, ürgpõhjalalikkust rõhutas aga peedi suitsumaitse. Enam-vähem samal moel on üles ehitatud kogu menüü: kohalik tooraine, tuttavad road, mis kulinaarsete trikkide, värskete kombinatsioonide ja valitud lisandite abil uudse näo ja tavapärasest rikkalikuma maitse saanud.

Lõunapakkumised kannavad Päeva looma ja Päeva taime nime ning kannatavad võrdluse a la carte roogadega täiel määral välja. Muidugi on need lihtsamad, aga nutikalt välja mõeldud, maitsvad ja ilusad.

Umb Roht pole aga mitte ainult restoran, vaid restoran-vinoteek. Klaasiveinide pakkumine on seal lahendatud vägagi omapäraselt: on vein nr 1, vein nr 2 ja vein nr 3. Mis parajasti 1, 2 ja 3 taga on, otsustab sommeljee. Esimeste kogemuste järgi võib tema valikut usaldada: laiatarbekaupa ei pakuta ja toiduga sobitamine läks enam-vähem korda.

Kolm klaasiveini pole muidugi just ühe vinoteegi kohta eriliselt märkimisväärne saavutus, muude jookide osas on valik vaat et rikkalikumgi. Klaasiga saab ka vahuveini, täiesti korralikku cava’t. Väiketootjate õlled on nagunii kohal, aga ka siidrid: Jaanihanso omi on juba päris mitmes kohas, aga peale selle saab ka Linda Ubina oma. Siidrit pakutakse ka kuumalt, mis on meie vinduvas talves lausa hädavajalik, kuigi millegipärast veel laiemat rakendust mitte leidnud serveerimisviis.