Restoranitest: MEKK - uue Eesti köögi esindus

MEKK ehk Moodne Eesti Köögikunst oli esimene, kes julges välja tulla kaasaegse Eesti köögiga. Ajal, mil suurem osa söögikohtadest pingutasid veel Itaalia, Prantsuse ja Vene imitatsioonidega, pani MEKK taldrikule kohaliku kraami, tehes seda alati leidlikul ja looval moel.

Seekordseks sürpriisiks oli isevärki koorene kalasupp, mille komponendid eelnevalt, igaüks ise moel, ette valmistatud: lõhe külmsuitsutatud, kartulid soolakoorikus küpsetatud, sibulad külmsuitsutatud ja kõik mahedalt mädarõikaga maitsestatud.

Pearoogadest valisin lamba, täpsemalt kahel moel küpsetatud lambaliha värske rohelise sibula, tomatikompoti ja röstitud köögiviljadega. See oli hästi tasakaalustatud, kenasti kombineeritud roog, mille eripära – lisaks maitsetele – oli erakordselt suur lihakogus. Minu jaoks oli seda liigagi palju, viimased tükid jäid taldrikule.

Omaette väärtus on Lõunamekk, soodsa hinnaga lõunapakkumised, millel tavapäraste päevapraadidega vähe ühist. Palun väga – seitsme euro eest on valida kas madalal temperatuuril küpsetatud tomat ja salatisigur küpsetatud kukeseente, läätsede ja lehtkapsaga või ahvenasupp vutimuna, tursamaksa, koriandri-tillileeme ja röstitud musta leivaga või õrnsoolatud lõhefilee tilli-sinepikastme, kurgi-aedviljasalati ja krõbeda kartuliga või tuline rohumaa lihaveise salat õrnsoolakurgi, röstitud peedi, aedrohelise, sinepimajoneesi ja kartulikrõpsudega.

Veel naudin ma MEKKi veinivalikut – mitte et see teab mis haruldasi imesid pakuks, vaid seda, et joogikaardil on hulganisti väikestes pudelites veine. Väikesed pudelid on kogu maailmas tõusev trend juba mitu aastat, kuid siinmail kodunevad nad millegipärast erakordselt aeglaselt. Tähelepanuväärne on MEKKis ka lai alkoholita kokteilide ja õuna-marjaveinide valik. Lisaks Põltsamaa Kuldsele, mida leiab ka mujal, on neil ka paar veini Soomest.

Kõige hea kõrval olid aga seekord MEKKis esimest korda märgid, et moodsa Eesti köögi lipulaeva purjed hakkavad lonti vajuma. Puravikud, õunad, pähklid, soolapekk ja suitsuliha kuuluvad kõik meie sügisgurmee hulka, aga roosaküpse (kui hea kodumaine sõna!) pardifilee lisandiks olevad varakevadised röstitud juurviljad pärinevad üle-eelmisest hooajast, nagu ka ühe lõunaroa krõbedad noored kartulid.

Kui tundsin huvi (üpriski maitsetu) karamellistatud õuna sordi vastu, selgus, et tegemist on rahvusvahelise aastaringse laiatarbekauba Granny Smithiga, mitte kodumaise Kuldreneti või Sügisjoonikuga – seda septembrikuus! Ajal, mil isegi jäätise suurtootjad teevad Kuldrenetil ja Valgel Klaaril vahet, esinevad enamiku restoranide menüüdes õunad incognito, ilma (sordi)nimeta?!

Kui need paar hooajalist möödapanekut ja kohatine kodumaise ignoreerimine välja arvata (ja isegi neile vaatamata), on MEKK väga maitsev ja hooliv. Teenindus on väga tähelepanelik ja tunnen end seal alati turvaliselt ja hoitult.