Restoranitest: Ilus ja maitsev Markofka

Uue aja sööklad, mis nüüd küll peamiselt söögi- ja toidutoa nime kannavad, on enamasti kõik mõnusad ja kodused. Markofka Tulika tänava Flora sisehoovis on aga eriliselt kaunis ja hubane.

Mitte et seal midagi erilist oleks, vastupidi, kõik on väga tagasihoidlik, aga krutskiga nimi koos kodusest kasemetsast ja vanaema kudumitest inspireeritud interjööriga loovad vägagi erilise atmosfääri. Tühjakssöödud nõude riiul on kaetud koduse kaltsuvaibaga ning isegi lambivarjud on kudujate näputöö. Väike veiniriiul lisab karedatele kudumitele ja kasetüvedele parajal määral peenemat hõngu.

Teenindaja, kes jääb meelde

Kui veab, saab Markofkas ka erakordselt sooja ja koduse teeninduse osaliseks. Aga mitte alati. Esimesel korral piirdus kogu suhtlus tavalise napi tere ja “kas lisandiks on kartul-riis-või-toorsalat” päringuga.

Teisel korral lendasid "tere" ja naeratus üle saali kohe, kui tuppa astusin. Küllap tunneb perenaine (kellega sel korral tõenäoliselt tegemist oli) oma sööjaid nägupidi, ega ta muidu poleks pärinud, kas olen esimest korda. Ta tutvustas menüüd ja aitas ka rooga kokku seada, mis mulle kui algajale külastajale suureks abiks oli.

Kust mina saangi teada, kuidas nende toidud maitsevad ja mis millega kokku käib. Kas kaneeliga maitsestatud ahjulihaga sobib paremini külm kodujuustukaste või soe peedikaste. Nii et nõuanded kulusid marjaks ära. Ja see polnud nii mitte ainult minuga, ka järgmise külalisega mõtles perenaine kaasa, millist salatit ja kui palju tomati-juustupasta juurde sobitada.

Püsivat menüüd Markofkal ei ole. Nagu perenaine ütles, teeb see nii kokkade kui ka sööjate elu vaheldusrikkamaks: kokad võivad iga päev teha just seda, mis kõige enam inspireerib. Nii lisataksegi iga päev näguderaamatu leheküljele foto menüütahvlist, kus selle päeva road kirjas.

Iga päev uued road

Varasemaid menüüfotosid sirvides hakkavad silma lihtsa toidutoa kohta vägagi ebaharilikud road: jänese-aedviljapada, kanamaks, lamba- ja searibi, ahven veinitainas ja ahven õlletainas, porgandikaste, piimas hautatud suitsusiga, soe salat kitsejuustuga, safraniga küpsetatud lõhefilee, pardifilee punapeedikastmes, kaneeline seakael, mustas leivas seakael, ­aasiapärane loomalihasupp.

Uhke nimega veinitainas ahvenafilee jäi minu kogemuste järgi küll pigem ebaõnnestumiseks. Üheks põhjuseks kindlasti ka jämedatoimne ja -maitseline kapsasalat, mis õrna kalaga kuidagi ei haakunud. Hea nõu abil oleks kindlasti leti taga varjul olevatest pottidest ahvenakestele paremad kaaslased leidnud, aga sellel korral letitüdruk algajale sööjale appi ei tulnud.

Teisel korral otsustasin klassika kasuks – ahjus küpsetatud sealiha kartulipüreega, ja jäin väga rahule. Klassikat oli omajagu tuunitud – sealiha oli saanud kerge kaneelimaitsestuse, kaste sutsuke peeti. Tulemuseks oli meeleolukas roog, mis oma nelja eurot kuhja ja kapaga väärt.