Liis Ilves • 14. oktoober 2015
Jaga lugu:

Mänguasjatootjad ei suuda välismaise masstoodanguga rinda pista

Väikeettevõtjad ei suuda teha laste südamete võitmiseks välismaiste suurfirmadega võrdselt suuri reklaamkampaaniaid.  Foto: Julia-Maria Linna

Eesti mänguasjatootjatel on raske konkureerida väikeste ponide või vihaste lindudega, mille turundus on väga võimas. Piiratud ressursiga väiketootmises jääb tihti turundusspetsialisti palkamine ning reklaamide tegemine kättesaamatuks.

TÜ Lohu Lelu on loodussõbralikke mänguasju tootnud üle 20 aasta. "Meil ei ole roboteid ega lasereid tänase päevani tootevalikusse tekkinud, kõik lelud on valminud käsitööna," rääkis Lohu Lelu üks omanikest Olavi Pajumets. Materjalina kasutatakse männi- ja kasepuitu ning niiskuskindlat PVA baasil tehtud liimi. Pajumetsa kinnitusel lelude töötlemiseks mingeid kemikaale ega naelu-metallkruve ei kasutata. Mänguasjad on siiski nagu päris - kõik uksed ja rattad liiguvad. Lohu Lelu tootevalikus on nii autod, traktorid, loomad kui ka nukumööbel.

1990ndatel oli ettevõte Lohu külas küllaltki oluline tööandja, kes pakkus teenistust paarikümnele inimesele. "Kaubamajas ja ka Juku keskuses olid mõne aasta meie lelud müügil, messidel käisime ka ja nii saime asja käima," meenutas Pajumets. Ostjateks olid siiski peamiselt edasimüüjad Soomest, Rootsist ja Saksamaalt, tippaegadel eksporditi kaupu ka Jaapanisse.

Pajumets nentis, et praegune tootjate olukord pole kiita. “Aasta-aastalt lelud kallinevad, käibed kukuvad ja sellel aastal on eksport olnud pea olematu,” märkis ta. “Mõne aasta me veel vanast rasvast vennaga kahekesi nokitseme, aga tootmisse investeerida küll ei julge,” lisas ta.

Arendavaid mänguasju tootva ettevõtte OÜ Vippa eestvedajad Aigi Jukk ja Pille Mekk jõudsid tootmiseni tänu lastele. “Kuna meie ümber ilutsesid vaid värvilised, vilkuvad ja piuksuvad lelud, soovisime oma lastele ning ka kõigile teistele mudilastele pakkuda midagi mahedat, pärimuslikku ning kodumaal valmistatut,” selgitas Mekk.

 

Mänguasjade tööstusliku tootmise hiilgeajaks olid 1960ndad

Triin Vaaro, Tartu Mänguasjamuuseumi direktor

Eesti mänguasjade tootmise hiilgeaeg langes nõukogude perioodi aastatele 1960.-1970. Siis mõeldi pidevalt välja uusi lelusid, mida toodeti ülisuures koguses, näiteks Normas kuni miljon mänguasja aastas, ja turustati kõikjal kogu Nõukogude Liidus ning ka välisriikides.

Masstootmist võimaldas tohutu Nõukogude Liidu turg ning võimaluse selleks andis plastmasside kasutuselevõtmine 1960. aastate alguses.

Seoses Eesti taasiseseisvumisega läksid 1990. aastate alguses paljud ettevõtted erakätesse ning seetõttu hakati suurettevõtetes otsima tulusamaid raha teenimise võimalusi.

Kuna turg oli lääne ja peaasjalikult odavatest Hiina mänguasjadest üle ujutatud, ei tasunud nende tootmine enam siin ära ning mänguasjade tööstuslik tootmine Eestis hääbus.

Väiketootjal napib ressursse

Vippa asutajate hinnangul on Eestis mänguasjade tootmine keerulises seisus. “Raske on konkureerida väikeste ponide või vihaste lindudega, mille turundus on võimas,” rääkis Pille Mekk. Ta selgitas, et piiratud ressursiga väiketootmises jääb tihti spetsialistide palkamine ning suurte reklaamide tegemine kättesaamatuks. “Seega ei pea me end suurte mänguasjakontsernide konkurendiks, pigem huvitavaks alternatiiviks,” märkis Mekk.

Seejuures tõdes ta, et Eesti mänguasjatootjad pigem toetavad ja julgustavad üksteist, mitte ei konkureeri. “Oleme igaüks omal kohal ja armastame seda, mida teeme,” lisas Mekk.

Ettevõtte eesmärk on ärgitada lapsi ja miks mitte ka täiskasvanuid loovusele, et mängu kaudu hoida alles esivanemate tikkimismustreid ja sümboleid. Mänguasjadel on arendav ülesanne. “Iga uue toote arendamisel üritame sobitada kokku praktilisuse, pärimuslikkuse, lõbu, kvaliteedi ja jõukohase hinna,” rääkis Mekk. “Leiame, et saame oma mängude ja mänguasjadega aidata kaasa laste probleemilahendamisoskuse parandamisele loova lähenemise abil,” lisas ta.

Tooted on disainitud pärimuslikus võtmes, sest nii on vanad mustrid ja sümbolid pidevalt laste silme all ja seega osake nende igapäevaelust. “Kindlasti ei kaunista meie tooteid kunagi Hello Kitty ega Angry Bird, küll aga oleme kiigelauale pannud tegutsema kodumaise koeraplika Lotte, kes ongi juba peaaegu osa meie kaasaegsest pärimusest,” tõdes Mekk.

Enamik mänguasju valmistatakse Vippas laserlõikuse teel. “Oleme küll väiketootmine, kuid näeme, et eestlased eelistavad järjest rohkem kodumaist toodangut, ning nii on meie tootmismaht järjest kasvanud,” tõdes Mekk.

“Kui küsite, kas oleme juba rahalises mõõtes rikkaks saanud, siis nii see kindlasti ei ole,” nentis Mekk siiski. Selgitades, et iga tootmine nõuab suuri investeeringuid, mille tasuvusaeg on pikk, Vippa aga on alles lapsekingades. “Kui aga rääkida üldisest tasuvusest, siis see kogemus, mis tuleb ettevõtlusest, on parem kui mis tahes teoreetiline koolitus,” märkis Mekk.

Vanim siiani tegutsev ettevõte on nõukogudeaegse "Salvo suveniiride" järeltulija OÜ Meened, kus toodetakse käsitsi puidust ja tekstiilist suveniire.

Lotte-teemalisi pehmeid nukke tellib OÜ Lottekaubandus Hiinast korraga 40 000 tükki. Partii on mõeldud umbes aastaks.

Sipsiku nukke on toodetud praeguseks suurusjärgus 4000-5000 lelu.

Lotte sünnib Hiinas

Eesti populaarseima lelu koeratüdruk Lotte loojad Janno Põldma ja Heiki Ernits edu valemit avaldada ei oska. “Lotte tulekuks olid taevatähed ilmselt õiges kohas,” märkis Põldma.

Põldma sõnul on oluline, et Lotte sündis koos huvitava ja omapärase keskkonna – Leiutajatekülaga. “Võib julgelt öelda, et Heiki Ernitsa kunstnikutöö tabas kümnesse,” tõdes Põldma. Esimese Lotte filmi ja raamatu edu pani aluse protsessile, mis kulmineerus Lottemaa teemapargi avamisega. “Ilmselt võtab üks kaisus olev Lotte nukk kokku palju seda, mis on väikesele lapsele vajalik,” rääkis Põldma.

Lotte ja tema sõprade nukke toodetakse Hiinas, Eestisse toob need OÜ Lottekaubandus. Valiku määrasid Põldma sõnul kulud ja kvaliteet. “Mis puudutab Lotte nukke, siis kõigepealt saadetakse Hiinasse näidised, seal valmistatakse nende järgi nukk ja saadetakse tagasi,” kirjeldas Põldma protsessi. “Kui meil nuku kvaliteedile siin pretensioone pole, läheb tellimus täitmisse.”

Ta lisas, et spetsiaalselt Lottemaa tarvis tehakse mänguasju ka Eestis, näiteks kõik Oskari töötoas käigus olevad puust konstruktoridetailid.

Virumaa mehed Lauri Laanemäe ja Meelis Peet otsisid lastele midagi sellist, mis meenutaks välimuselt Edgar Valteri illustreeritud Sipsikut. Kuna sobivat lelu ei leitud, otsustati see ise luua. “Idee sünnile järgnes tootmisvõimaluste otsimine, kavandi kooskõlastamine autoriõiguste omanikega ning vajalike lepingute sõlmimine,” kirjeldas Laanemäe tööprotsessi. Seejärel toodeti tehases näidised, mis samuti autoriõiguste omanikega kooskõlastati.

 

Eestis tegutsevad mänguasjatootjaid:

Lohu Lelu - puidust mänguasjad

Vippa - käelist tegevust arendavad mängud

Nukuehitus - puidust mänguasjad

Infano - puidust täheklotsid

Umbra - pipiku (piiramatu pinna kujund) tüüpi lauamängud

 Vainupusle - puidust pusled

Stekuworld - puidust konstruktorid

Loopuu - puidust konstruktorid

Höpi - hüppenöörid, maskid, tähe- ja numbrikaardid

Nukukodu - puidust mänguasjad

Lilleliis - heegeldatud mänguasjad

Sipsikud valmivad Valgevenes

Tootmise Valgevenesse viimise otsus oli Laanemäe sõnul kaalutletud ja pragmaatiline. “Valgevenes on pikkade traditsioonidega ja heal tasemel õmblustööstus, seal on tugev kvaliteedikontroll, väga hea kvaliteedi ja hinna suhe, suhteline lähedus võimaldab efektiivset kontrolli, lihtne on leida ja palgata tootmise koordineerimiseks töötajaid,” loetles Laanemäe riigi häid külgi. Ta lisas, et otsiti ja jätkuvalt otsitakse tootjat ka Eestist, kuid keeruline on leida optimaalse hinna ja kvaliteedi suhtega tootjat.

Sipsiku temaatikaga pusleklotse tootva ettevõtte OÜ Infano valikul osutusid määravaks tootmiskvaliteet ja toote mõistlik hind. “Kuni käesoleva ajani oleme väga rahul nii tellimuse valmistamise täpsuse kui ka kvaliteediga,” märkis Laanemäe.

Tootjad ei jaksa lääne masstoodanguga võistelda

“Eestis valmistatud mänguasjad on pigem nišitooted, mida leiab väiksematest käsitööpoodidest ja laatadelt,” tõdes Tartu Mänguasjamuuseumi direktor Triin Vaaro.

Tema sõnul ei saa tootmisest kui sellisest väga rääkida, sest enamik Eesti mänguasjadest tehakse käsitööna ning nende tegijad tulevad ja lähevad. “Võib-olla peaks sarnaselt toiduainetega tegema ka mänguasjadele kampaania "Märka eestimaist",” mõtiskles Vaaro.

Seejuures tõdes muuseumi direktor, et kahtlemata ei jõua kohalikud tootjad koguse ja hinna poolest võistelda lääne masstoodangu ega -kultuuriga.

 

Jaga lugu:
Hetkel kuum