Restoranitest: Peps, aga mitte pepsidele

Alusetud lubadused menüüs

Õlut on küll, A. Le Coqi ja Saku jooke, samuti mitme väikese pruulikoja jooke. Ainult joogikaart on päritolu avamisega kitsi, nimi kirjas ja muud ei midagi. Joogikaart ise ja ka menüü olid söögikoha enda kujundust arvestades aga silmapaistvalt aladisainitud – valged A4 lehed, klambriga kokku löödud ja kõik.

Toitudest on Pepsis kõige tugevamalt esindatud mitmesugused saiad ja nisutooted: suupisteks-eelroks baquet’id, crostini’d ja peekonivahvlid, magusroaks samuti vahvlid ja muidugi koogid. Pearoogadest kõige ahvatlevam oli merilesta filee värske salati ja köögiviljadega, aga köögis kala parajasti ei juhtunud olema. See ei jäänud ainsaks punktiks, milles menüüs kirjapandu tegelikkusest erines.

Vahvlite lisandiks lubati marju, aga need olid juba kompotiks keedetud ja aasiapäraseks nimetatud kanasalatis puudus õrneimgi vihje ­Aasiale: paari kirsstomati, avokaadoviilu ja greibiga täiendatud rukolasalati kastmeks oli maitsestamata jogurt ja ka krõbedal kanafileel polnud tunda õrnimatki maitseaine varjundit. Palusin maitse lisamiseks tuua ükskõik mida köögis leidub, kas või lihtsat soja- või tšillikastet, sain soola ja musta pipra.

Vürtsikas tom kha oli küll maitsev, kuid selle kõrvale pakutud must rukkileib ei haakunud Aasia maitsetega. Nojah, alles paar nädalat tagasi pakuti ühes, samuti “trendikas” restoranis praetud räime kõrvale Itaalia stiilis ciabatta’t.

Teenindusel on arenguruumi

Teenindus oli püüdlik. Nii kui olin salati ära söönud, tuldi küsima, kas soovin kohvi ja kooki – aga mul ju veel supp tellitud, enne seda kook ja kohv nagu ei läheks. Ja kui olin juba veerand tundi (ja enam ilmselt mitte kõige rõõmsamas olekus) magustoiduks vahvlit oodanud, tundis ettekandja huvi, kas minuga on kõik korras – ei ole ju, ikka veel ootan. Vahepeal sain osa pealetükkivast muusikast, üle saali peetud valjuhäälsetest vestlustest ja isegi köögitülist, mis avatud köögist söögisaali ulatus. Igav ei olnud, aga mõnus ka mitte.