Eesti on välisinvestorile Sambia

Kohalik raha on eriti aktiivne olnud selle aasta jaanuaris-veebruaris, kus Enn Pandile, Ain Hanschmidtile ja Kalev Järvelillele kuuluv Trilini Energy ostis Eesti Gaasi enamusosaluse, EfTENi kinnisvarafond omandas Magistrali keskuse ja LHV Varahaldus soetas täies mahus Danske Capital ASi aktsiad.

Eelmise aasta detsembris tuli uudis, et Estraveli asutaja Aivo Takis ostis ettevõtte soomlastelt välja, enne seda juulis omandasid Peeter Škepast ja Hendrik Puhkim 100% konsultatsiooni- ja insenerifirma Ramboll Eesti aktsiatest ja aasta alguses müüs Taani firma Danfoss IT-ettevõtte Proekspert firma töötajatele.

Rambolliga konkureeriva K-Projekti juht Merike Rannu nentis pärast taanlaste lahkumist turult, et kuna rahvusvaheline kontsern Ramboll ei näe Eestis perspektiivi, teeb see kõiki turuosalisi murelikuks. Puhkimile ja Škepastile tegid müügipakkumise just taanlased, kes tõdesid, et äri ei ole Eestis piisavalt kasumlik olnud.

Areng toppab

Kui avalikustati, et Hanschmidt kuulub nüüd Eesti Gaasi omanikeringi, põhjendas ta ostu sooviga kohaliku kapitaliga energeetikaturule konkurentsi juurde tuua. Välisinvestoreid, kes omal ajal uskusid, et Eesti areneb kiiresti, ei hoia siin tema sõnul enam miski kinni – areng on toppama jäänud, räägib Hanschmidt praegu, kaks nädalat pärast Eesti Gaasi ostu.

„Kuna suurt kasvu pole ja ka arenenud riikide punti ei ole meid võetud, siis arvan, et seetõttu välisinvestorid lahkuvad. Eesti investoritel on võimalus asemele tulla. Võib-olla on kasvuiga läbi ja peame ise hakkama saama,“ oletas Hanschmidt, miks välismaised investorid mujale lähevad ja omamaised nendest jäänud firmasid ostavad.

Hanschmidti hinnangul on praegu majanduskeskkond investeerimiseks hea, sest pankadest saab laenu väga soodsa intressiga ja kui lisada korralik äriplaan ja oskused, siis ongi ideaalne kombinatsioon raha paigutamiseks olemas. Peale selle on energia hind madal, mis on positiivne tööstusettevõtetele. Kui kaua keskkond samasugune püsib, ei oska Hanschmidt arvata. „Viimane kriis oli aastatel 2008–2009, nüüd on tükk aega läinud normaalselt.“

Hanschmidt tõdes, et Eesti ei paista väljaspoole ahvatleva paigana, kuhu raha viia. „Kui Estonian Airi ostsime, siis käisime Brüsselis ja olen ka Londonis käinud. Brüsselis öeldi, et Eesti on perifeeria ja Londonis oli konverents, kus Eesti läks frontier market'iga ühte patta – ääremaaga, mida on näiteks Mongoolia ja Sambia. On probleem. Ääremaa on koht, kus ei toimu suuri muudatusi või kasvusid. Tallinna börs näitab ka, kus muutused on väga väikesed. Peaksime tõsiselt mõtlema, kuidas ennast arenenud riikide nimekirja saaksime,“ rääkis Hanschmidt. „Soomet või Rootsit ei nimeta keegi ääremaaks.“

Hanschmidti sõnul tuleks jälgida, et energia hind püsiks madalal, tööstus areneks ja lennuliiklus läheks tihedamaks. „Lennuliiklus on jube oluline. Maailmapank on uuringu teinud, et kui tahame oma majandusega järgmisse liigasse jõuda, peavad transpordiühendused väga head olema. Kui sul on välisinvestoritest partnerid Stockholmis või Londonis, siis peab olema võimalik nendega kiiresti silmast silma kohtuda. London on finantspealinn, aga sa ei saa hommikul sinna ja õhtul tagasi sõita,“ kirjeldas Hanschmidt ettevõtjate muresid ja lisas, et nõrk koht on ka vähene Eesti majandusse investeerimine.

Samuti heidab Hanschmidt ette pragmaatilisuse puudumist. „Nord Stream läks läbi Soome ala, väga palju investeeriti Soome. Oleksime võinud seda ära kasutada ja trass läinuks meie juurest läbi. Võib-olla inimestele ei meeldi see näide, aga soomlased võitsid sellest kõvasti.“

Energiasüst majandusele

Hanschmidt usub, et eestlaste investeeringud turgutavad majandust. „Ettevõtjate kohustus on investeerida ja riske võtta, et majandus kasvama hakkaks.“

Majandusanalüütik Heido Vitsur leiab, et välisinvestorite lahkumine on märk, et Eestis ei ole hea ärikeskkond. „Kui rääkida nagu eestlane, siis mind häiris, et Eesti kapitali oli nii vähe, aga teisest küljest oleks Eestisse vaja rohkem investeeringuid. Mulle meeldiks rohkem, kui Eesti kapital rajanuks siia uusi konkurentsivõimelisi ettevõtteid selle asemel, et osta lahkuvat kapitali,“ lausus Vitsur, kelle arvates ei loo Eesti kapital ise firmasid, sest Eesti ei ole hea investeerimiskeskkond. „Turg on väike ja Eesti on ääremaa.“

Vitsur lisas, et Eestis ei ole eriti ettevõtteid, kellel jaguks raha, et väga suuri oste teha. „Nii jõukaid on alla saja.“

Ka LHV asutaja ja suurim aktsionär Rain Lõhmus ütles, et aktiivse Eesti kapitali kõrval on negatiivne välismaiste ettevõtjate lahkumine Eestist ja üleüldse Baltikumist. „Optimismiaeg, kus usuti, et Baltikum kasvab kiiresti ja toodab raha, mida tegigi selle sajandi esimesel kuuel-seitsmel aastal, on mööda saanud,“ sõnas Lõhmus ja lisas, et paratamatult on ostja kohalik kapital, kui ka uued välisinvestorid turule tulla ei taha.

Eesti ettevõtjatele on firmade väljaostmise mugavamaks teinud pankade odavad laenuintressid. Vastasel juhul, usub Lõhmus, ei oleks Eesti kapital nii aktiivne. Kuivõrd suudab kohalik raha siinsele majandusele hoogu anda, sõltub aga juba ostetud ettevõtete majandamisest. Lõhmus nõustub Vitsuriga, et suurema väärtuse annaks, kui eestlased oma rahaga uusi firmasid looksid.

Karmid numbrid

Suvel täitub Lõhmusel 10 aastat Šveitsis elamisest, mis on pannud pankurit kokkuvõtete tegemisele mõtlema. Esmalt vaatas Lõhmus statistikale otsa. „Kui mõõdame dollarites, siis 10 aastat tagasi oli tulu elaniku kohta Eestis umbes 12 000 dollarit ja nüüd on 18 000 dollarit. Šveitsis oli äkki 55 000 dollarit, nüüd umbes 80 000 dollarit. Protsentuaalselt on Eesti natuke Šveitsile lähenenud, aga kui absoluutnumbrit vaadata, siis on vahe kärisenud,“ tõdes Lõhmus ja märkis, et sama ajaga on Šveitsi elanikkond kasvanud üle poole miljoni, Eesti oma mitte.

„Ainuke asi, kus oleme Šveitsist suuremad, on territoorium,“ ütles Lõhmus, kelle hinnangul on Eesti ja Šveits riikidena täiesti võrreldavad. „Nad on väikesed riigid, kus on eri keelega rahvusi ning suured ajalooliselt vaenulikud naabrid. Sarnasusi on palju.“

Ärikinnisvara ostnud EfTENi juht Viljar Arakas meenutas, et enne majanduskriisi oli Baltikumi kuvand väga tugev. „Meid nimetati Balti tiigriks. Termin, mida ei ole meist rääkides viimased kuus-seitse aastat mitte keegi kasutanud. Praegune seis on, et majandus Eestis kiiresti ei kasva ja rahva ning tarbijate arv väheneb. Euroopa keskmisest kiiremini kasvamine ei rahulda ei meid ega välisinvestoreid,“ nentis Arakas, kuid „natuurilt optimistliku inimesena“, nagu Arakas ennast nimetab, peab ta siiski kõige tähtsamaks, et just Eesti ettevõtjad investeerivad. Arakase hinnangul ei ole see vaid Eesti saatus, et välisinvestorid põgenevad. „Oma koduturu ja põhitegevuse ümber tõmmatakse kerra mitmel pool.“