Päeva edenedes ärkab aga tegija, kes peaks plaanid tegelikkuses ellu viima, tulles samal ajal toime ootamatute kohtumiste ja telefonikõnedega, vastupandamatute ahvatlustega ja nii positiivseid kui ka negatiivseid üllatusi täis sündmustega.
Need kaks inimest asuvad üksteisest sageli sama kaugel kui Kuu Päikesest – plaan on hea, aga tulemus nagu alati. Muuseas, me inimestena oleme lausa geeniused tegemaks kõik selleks, et tulemus oleks “nagu alati” ehk läbikukkumine. Me oleme erakordselt loovad oma uskumustes, mille tagajärjel plaanitav käitumismuutus ebaõnnestub.
Pane tähele
15 tüüpuskumust, mis takistavad käitumise muutmist
Kui ma aru saan, siis ka teen. Tegelikult on arusaamise ja tegemise vahel kuristik. See, et inimesed saavad millestki aru, on väga kaugel sellest, et nad seda ka tegema hakkaksid.
Mul on tugev tahtejõud ja ma ei anna ahvatlustele järele. Tahtejõu mõju ja kestvus on ülehinnatud. Meile meeldib lugeda ja kuulda lugusid inimestest, kes tänu tahtejõule alistasid iseend ja maailma. Päriselus on meid ümbritseva keskkonna mõju sedavõrd suur, et ainult tahtejõuga kaugele ei jõua.
Täna on eriline päev. Seda sisendame endale siis, kui on ahvatlus plaanist kõrvale kalduda. Mitte minna trenni, sest vihma sajab. Või mitte võtta ette rasket vestlust, sest on reede õhtupoolik.
“Vähemalt olen parem kui…” Seda kinnitame endale siis, kui oleme lati alt läbi jooksnud. No täisrehkendust ei teinud, aga tegin pool. Samal ajal tõmbame poolde vardasse ka oma motivatsioonilipu.
Ma ei vaja muutuseks abi ja süsteemi. Muutus käitumises eeldab harjutamise süsteemi olemasolu. See tähendab struktuuri – regulaarset tegevuste nimekirja ülevaatust, regulaarset kalendrisse panemist, regulaarset järeltegevust.
Ma ei väsi ja mu entusiasm ei hääbu. Me keeldume tunnistamast väsimuse jõudu. See on enesepettus. Enesekontroll, nagu tahtejõudki, on piiratud ressurss, mis väsimusega kahaneb.
Mul on aega. Meil on aja kohta kaks uskumust: me alahindame seda, kui palju mingi tegevus aega võtab, ja usume, et aega on lõputult, seega küllap me lõpuks ikka muutuse teeme. Sellele järgneb edasilükkamine.
Mind pole võimalik segada ja ootamatuid asju ei juhtu. Me teeme plaane, nagu elaksime täiuslikus maailmas, kus kõik läheb nii, nagu ette kirjutame. Kuigi me ei suuda ette ennustada, millised tulevased segajad ja kriisid on, on siiski üsna tõenäoline, et ühel või teisel kujul neid ette tuleb.
Muutuse põhjustab erakordne sündmus. Meil on ootus, et muutuseid käitumises põhjustab "valgustatus” või muu taoline sündmus. Ehkki on ka neid juhtumeid, tasub nende pikaajalisse mõjusse suhtuda skeptiliselt, sest muutus tugineb siis pigem impulsile kui teadlikule plaanile.
Minu muutus on püsiv ja ma ei pea enam muretsema. On illusioon, et õnn ja rahulolu on midagi püsivat, see on lõplik eesmärk ja koht. Ent selleks, et püsida heas vormis, tuleb harjutada.
Vanade probleemide kõrvaldamine ei too uusi. Toob küll. Ühe teema laualt ära saamine tähendab tavaliselt uue teema tulekut. Kui oled lõpuks jõudnud unistuste töökohta, siis selgub, et su ette on kerkinud terve rida uusi väljakutseid.
Minu pingutused saavad õiglaselt tasutud. Päris elu ei tea paraku õiglusest suurt midagi – sageli mõnel lihtsalt veab ja mõnel mitte. Kui muutust hoiab üleval uskumus õiglasest tasust, siis on pettumus kiire tulema, nagu ka motivatsiooni langus.
Keegi ei pööra mulle tähelepanu. Meil on uskumus, et kui mõnikord laseme natuke rihma lõdvemaks, siis keegi ei märka seda. Kehtib paradoks, et ehkki meie aeglane positiivne muutus võib jääda alguses tähelepanuta, siis vanadesse rööbastesse tagasilangemine ei jää kellelegi märkamatuks.
Kui ma muutun, siis ma ei ole enam mina ise. See lähtub uskumusest, et me lihtsalt inimestena oleme sellised nagu oleme, meie olemus on ette määratud. Kui inimene usub, et ta ei saa muutuda, siis ta ka ei saa muutuda.
Ma oskan ennast ja oma edusamme ise hinnata. Ehkki osaliselt vastab see uuringute järgi ka tõele, siis päris adekvaatseks enesehindajaks me ennast kahjuks nimetada ei saa. Enamasti ülehindamine enda juures positiivset ja alahindame seda, milline on meie käitumise roll negatiivse tulemuse korral. Et saada adekvaatset hinnangut enda käitumisele, vajame väljaspoolt tulevat pilku.
Allikas: Marshall Goldsmith
Plaanime küll kaalu vähendada, trennis käia, mitte vihastada, tagasisidet anda, hommikul varem ärgata ja mida kõike veel. Ja siis tabab meid üks tüüpilisest uskumusest, mille tagajärjel oleme nullpunktis tagasi. Tegelikult isegi mitte nullpunktis, vaid miinuses. Sest meie enesekindlus ja eneseusk on saanud järjekordse laksu.
Me ei mõista, millist jõudu inerts meile avaldab. Kui meil on võimalik valida, siis eelistame mitte midagi teha. Seetõttu, kui on vaja vastata küsimusele "Kui kaua te olete seda soovinud?“, räägitakse pigem aastatest kui päevadest. Inerts on põhjus, miks me kunagi muutmisprotsessiga algust ei tee. Selleks on vaja erakordseid jõupingutusi, et lõpetada oma mugavustsoonis tegutsemine, sest see on valutu, tuttav või isegi mõõdukalt meeldiv. Samamoodi tuleb pingutada, et alustada millegi raskega, mis on pikas perspektiivis meie jaoks hea.
Me ei tea, kuidas muutuseni jõuda. Motivatsioon ning teadmised ja oskused on eri asjad. Näiteks võime küll olla motiveeritud kaalu langetama, aga meil puuduvad teadmised toitumisest ning oskus süüa teha ja koostada endale tõhus toitumiskava, mida järgida. Või vastupidi – meil on küll teadmised ja oskused, ent vajaka jääb motivatsioonist.
Keskkond kujundab meie käitumist nii positiivselt kui ka negatiivselt. Ümbritseva keskkonna püüdlik teadvustamine võib suurendada meie motivatsiooni, oskusi ja muutumise protsessi kohta käivaid teadmisi, aga ka usku sellesse, et suudame tegelikult muutuseni jõuda.