Rainer Saad • 24 jaanuar 2017

Mis toimub Eesti võlakirjaturul?

Redgate Capital müügi ja kauplemistegevuse juht Kristjan Petjärv   Foto: Andres Haabu

Viimastel aastatel on Eesti võlakirjaturg muutunud aktiivsemaks, pakkudes investoritele üha enam erinevaid võimalusi.

Meie võlakirjaturgu on võrreldud ka Lasnamäe korteriga – väljast hall, kole ja igav, kuid seest soe ja hea. Tasapisi avastavad ettevõtted võlakirjaturu eeliseid ning paari aasta jooksul on sinna lisandunud näiteks Inbank ja LHV. Ja huvi on ka investoritel olemas.

50 Eesti emitenti

Eesti väärtpaberite keskregistris (EVK) on registreeritud hetkel lunastamata võlakirjadega ligikaudu 50 Eesti emitenti, nominaalsummas ületab registreeritud võlakirjade väärtus 350 miljonit eurot. Sellest ligikaudu 100 miljonit moodustavad avaliku sektori võlakirjad, mille on emiteerinud linnad Tallinn ja Tartu.

Nendest on väärtpaberibörsi nimekirjades noteeritud vaid neli võlakirja – LHV Panga kaks emissiooni, Inbank ja Mainor Ülemiste, nominaalsummas kokku vähem kui 40 miljoni euro väärtuses. Baltikumi ettevõtete võlakirjade turu maht on kokku ligikaudu 1,1 miljardit.

Redgate Capitali müügi ja kauplemistegevuse juht Kristjan Petjärv ütles, et Eesti ettevõtete osakaal võiks olla tunduvalt suurem, kuid Eesti Energia ja Eleringi võlakirjaemissioonid tehti siinse turu väikese mahu tõttu väljaspool Eestit ning need seetõttu statistikas ei kajastu. „Läti ja Leedu riigivõlakirju on Baltikumi kapitaliturgudel noteeritud 4,1 miljardi euro eest, Eesti riik on eelistanud teisi finantseerimisvõimalusi,“ sõnas Petjärv.

Võlakiri ehk võlakohustus on fikseeritud tuluga finantsinstrument. Ostes ettevõtte võlakirju, annab investor laenu ning ettevõttel tekib võlakirja ostja ees kohustus maksta kindel laenusumma (nominaalväärtuses) pärast laenutähtaja möödumist (lunastustähtajal) võlakirja omanikule tagasi koos selle pealt arvestavate intressidega.

Võlakirjad sobivad investorile, kes on huvitatud madala riskiga kindlast pidevalt laekuvast tulust, mida talle garanteerib iga-aastane intress.

Allikas: LHV

Kuidas võlakirju osta?

Selleks on kaks võimalust: osalemine võlakirjade pakkumises ning võlakirjade soetamine pärast märkimisperioodi lõppu järelturult. Pakkumised võivad olla kas avalikud või mitteavalikud.

Avalike pakkumiste puhul jõuab info emissiooni toimumise kohta laiemale avalikkusele.

Mitteavalike pakkumiste puhul jagab emitent infot vaid valitud investorite ringile. 

„Viimastel aastatel on enda võlakirju avalikult pakkunud vaid Inbank ja LHV. Valdav osa Eesti võlakirjaemissioonidest tuuakse turule mitteavaliku pakkumise käigus ja märgitakse suhteliselt väikese investorite ringi poolt,“ ütles Petjärv.

Tingituna avalike pakkumiste väikesest mahust otsustab vaid mõni üksik emitent viia võlakirjad reguleeritud börsile. Balti võlakirjade põhinimekirjas kaupleb vaid kolm Eesti võlakirja – LHV-l kaks võlakirja ja Inbankil üks võlakiri. Alternatiivturul First North on ainsa Eesti võlakirjana kauplemisel Mainor Ülemiste võlakiri. Suurem osa võlakirjadest kaupleb reguleerimata järelturul ning ostja ja müüja leiavad teineteist emitendi või investeerimisnõustaja vahendusel.

„Tehniliselt on võlakirjade ostmine väga lihtne. Valdav osa kohalikest võlakirjadest on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris ning investor saab võlakirjad osta enda väärtpaberikontole. Selleks peaks investor pöörduma oma kontohalduri panga poole, et osta börsil noteeritud võlakirju või otse emissiooni nõustaja, näiteks Redgate Capitali poole, kes on nõustanud vastava ettevõtte võlakirjaemissiooni,“ lisas Petjärv.

Balti nimekirjades kaubeldavd Eesti võlakirjad.  Foto: Äripäev

Investoril on reeglina võimalus kogu investeerimisperioodi jooksul võlakiri edasi müüa ning lunastamiskuupäeva, mis teinekord võib olla lausa kümne aasta pärast, ootama ei pea.

„Küll aga tuleb tähele panna, et investor ei pruugi järelturult sobivatel tingimustel ostjat leida ning seetõttu võib investeeringu varajasem realiseerimine osutuda raskeks. Piiratud järelturu tõttu on osal võlakirjadel tingimustes ka müügioptsioon, mis võimaldab võlakirja kokkulepitud tingimustel enne tähtaega lunastada,“ ütles Petjärv.

Riskide maandamiseks tasuks investoril vaadata tagatud võlakirju, mida on võimalik makseraskuste korral kasutada investori nõude rahuldamiseks. Tagatiseks võivad olla näiteks hüpoteegid, pandid vallasvarale või nõuetele ja kolmandate osapoolte käendused. „Investor peaks kindlasti tähelepanu pöörama laenu tagatistele ning sellele, kas ja kuidas on võlakiri allutatud teiste võlausaldajate, näiteks pankade nõuetele,“ lisas Petjärv.

Ühe asja tõi Petjärv veel välja, millele investorid peaksid tähelepanu pöörama ja see on nimelt maksustamist puudutav küsimus. „Eraisikute puhul peab emitent ise intressimaksetelt tulumaksu kinni. Investeerimiskonto süsteemi kasutamise korral on võimalik maksustamist edasi lükata vaid börsil, sealhulgas First Northil kaubeldavatesse võlakirjadesse investeerides,“ sõnas Petjärv.

Huvi võlakirjade vastu olemas

Swedbanki maaklertegevuse juht Andres Suimets ütles, et kuigi Eesti võlakirjaturg on alles arenemisjärgus, on huvi võlakirjade vastu olnud tugev.

„Avalikult pakutud ning börsil noteeritud on üksikuid võlakirju. Samas need pakkumised on näidanud, et huvi võlakirjade vastu on eraisikute seas tugev, sest paljud ei ole valmis aktsiariski võtma ning madalama riskiga alternatiive on vähe,“ ütles Suimets.

See tähendab, et investorid on valmis kapitali panustama, kui emitent on usaldusväärne ning intressimäär tundub atraktiivne. Suunatud pakkumise käigus emiteeritud võlakirju on Eestis rohkem, ligipääs nendele on aga pakkumise tüübist tulenevalt eraisikute jaoks keeruline ning emissioonid ise pakuvad pigem spekulatiivsemaid investeerimisvõimalusi.

„Eraisikutele on kõige hõlpsamini kättesaadavad börsil noteeritud võlakirjad ja nii on huvi olnud kõige suurem eelkõige LHV 6,5% võlakirjade, vastu aga ka hiljuti avaliku pakkumise teinud Inbanki võlakirjade vastu. Abiks on mõlema puhul ka väike nimiväärtus, mis võimaldab eraisikutel väiksemaid summasid investeerida,“ sõnas Suimets.

Ka Petjärv on Eesti võlakirjade väljavaate suhtes optimistlik. „Näeme Eesti ettevõtete võlakirjadel suurt potentsiaali, arvestades võrdlusena Eesti pankade välja antud ettevõtete laenude portfelli suurust 7,4 miljardit eurot. Majanduse kasvuga kasvab ettevõtetel üldjuhul nõudlus kasvukapitali järele, mida muu hulgas saadakse võlakirjade ja aktsiatena kapitaliturult,“ sõnas ta.

Konkreetne miinimumsumma sõltub võlakirjast, aga ei saa olla väiksem võlakirja nominaalväärtusest. Tallinna börsil kaubeldavate võlakirjade puhul on väikseim nominaalväärtus 1000 eurot, mujalt Baltikumist leiab ka väiksema nominaaliga võlakirju. Mitteavalike pakkumiste korral võib emitent seada ka nominaalist kõrgema miinimuminvesteeringu nõude, et hoida investorite arv allpool seaduses sätestatud piirmäära.

Võlakirjadel teenustasud on investorisõbralikud ehk umbes 3–3,5 eurot, börsitehingute korral on maaklertasu 0,15–0,3%.

Allikas: Kristjan Petjärv

Võlakirja ei pea hoidma lunastamise kuupäevani

Investoril on reeglina võimalus kogu investeerimisperioodi jooksul võlakiri edasi müüa ning lunastamiskuupäeva, mis teinekord võib olla lausa kümne aasta pärast, ootama ei pea.

„Küll aga tuleb tähele panna, et investor ei pruugi järelturult sobivatel tingimustel ostjat leida ning seetõttu võib investeeringu varajasem realiseerimine osutuda raskeks. Piiratud järelturu tõttu on osal võlakirjadel tingimustes ka müügioptsioon, mis võimaldab võlakirja kokkulepitud tingimustel enne tähtaega lunastada,“ ütles Petjärv.

Riskide maandamiseks tasuks investoril vaadata tagatud võlakirju, mida on võimalik makseraskuste korral kasutada investori nõude rahuldamiseks. Tagatiseks võivad olla näiteks hüpoteegid, pandid vallasvarale või nõuetele ja kolmandate osapoolte käendused. „Investor peaks kindlasti tähelepanu pöörama laenu tagatistele ning sellele, kas ja kuidas on võlakiri allutatud teiste võlausaldajate, näiteks pankade nõuetele,“ lisas Petjärv.

Ühe asja tõi Petjärv veel välja, millele investorid peaksid tähelepanu pöörama ja see on nimelt maksustamist puudutav küsimus. „Eraisikute puhul peab emitent ise intressimaksetelt tulumaksu kinni. Investeerimiskonto süsteemi kasutamise korral on võimalik maksustamist edasi lükata vaid börsil, sealhulgas First Northil kaubeldavatesse võlakirjadesse investeerides,“ sõnas Petjärv.

Huvi võlakirjade vastu olemas

Swedbanki maaklertegevuse juht Andres Suimets ütles, et kuigi Eesti võlakirjaturg on alles arenemisjärgus, on huvi võlakirjade vastu olnud tugev.

„Avalikult pakutud ning börsil noteeritud on üksikuid võlakirju. Samas need pakkumised on näidanud, et huvi võlakirjade vastu on eraisikute seas tugev, sest paljud ei ole valmis aktsiariski võtma ning madalama riskiga alternatiive on vähe,“ ütles Suimets.

See tähendab, et investorid on valmis kapitali panustama, kui emitent on usaldusväärne ning intressimäär tundub atraktiivne. Suunatud pakkumise käigus emiteeritud võlakirju on Eestis rohkem, ligipääs nendele on aga pakkumise tüübist tulenevalt eraisikute jaoks keeruline ning emissioonid ise pakuvad pigem spekulatiivsemaid investeerimisvõimalusi.

„Eraisikutele on kõige hõlpsamini kättesaadavad börsil noteeritud võlakirjad ja nii on huvi olnud kõige suurem eelkõige LHV 6,5% võlakirjade, vastu aga ka hiljuti avaliku pakkumise teinud Inbanki võlakirjade vastu. Abiks on mõlema puhul ka väike nimiväärtus, mis võimaldab eraisikutel väiksemaid summasid investeerida,“ sõnas Suimets.

Ka Petjärv on Eesti võlakirjade väljavaate suhtes optimistlik. „Näeme Eesti ettevõtete võlakirjadel suurt potentsiaali, arvestades võrdlusena Eesti pankade välja antud ettevõtete laenude portfelli suurust 7,4 miljardit eurot. Majanduse kasvuga kasvab ettevõtetel üldjuhul nõudlus kasvukapitali järele, mida muu hulgas saadakse võlakirjade ja aktsiatena kapitaliturult,“ sõnas ta.

LHV: emissioon oli edukas

LHV Panga juhatuse esimees Erki Kilu ütles, et 2015. aastal toimunud LHV allutatud võlakirjade emisioon läks hästi. „Võlakirju märkis siis 935 investorit kogumahus 25,7 miljonit eurot. Kuna emissiooni suurus oli 15 miljonit eurot, siis toimus korralik ülemärkimine ja emissioon õnnestus igati hästi,“ ütles ta.

Kilu sõnul ei väljastatud võlakirju mitte selleks, et saadud raha välja laenata, vaid selleks, et tugevdada omavahendeid. „Allutatud võlakirjad on võlakirjad, mida saab kasutada omavahendite koosseisus. Pangandusele seatud reeglite järgi peame iga väljaantud laenu kohta hoidma kindlaksmääratud koguses omavahendeid, milleks võivad olla kas omakapital või allutatud võlakirjad,“ ütles Kilu.

Allutatud võlakirjade allutatus tähendab, et LHV likvideerimise või pankroti korral rahuldatakse võlakirjadest tulenevad nõuded alles pärast kõigi allutamata nõuete, näiteks saadud hoiused, võetud laenud, kohustused töötajate ja tarnijate ees, täielikku rahuldamist. Nõuete rahuldamise järjekorras jäävad allutatud võlakirjadest tahapoole ainult LHV aktsionärid.

Hetkel kuum