Islami sõnul peaks linn rajama parke ennekõike enda kruntidele, kuid kohustama seda läbi detailplaneeringu tegema ka arendajaid. “Näiteks võiks suuremate arenduste puhul nõuda, et roheala moodustaks krundi territooriumist mingi osa. Ärimehed ehitavad ju ikka nii tihedaks, kui linna planeering seda lubab. Meil lähevad suured elu- ja ärirajoonid sadamas puhtalt betooni täis,” ütles Islam.

“Paljud olemasolevad pargid on halvasti ligipääsetavad ja ei paku müra ega õhureostuse eest kaitset. Näiteks asuvad Rävala ja Mere puiestee rohealad mitmerealiste magistraalide kõrval. Võiks õppida Barcelonast, mis on Tallinnast mitu korda rahvarohkem linn, kuid kunstiteoste ja kõrgete hekkidega privaatseid parke täis pikitud,” rääkis Islam.

Õppejõud leidis, et rohelust saaks luua ka juba olemasolevasse linnaruumi kunstlike vahenditega. “Näiteks tehti Tartu raekoja platsile ja Tallinna Rotermanni väljakule sel talvel kuuskedest väikesed metsatukad. Rääkimata Singapuri kuulsatest modernsetest aedadest, kus on tehispuud ja -struktuurid lastud roheliseks kasvada.”

Jätkusuutliku arengu eksperdi hinnangul on rohelusega Tallinnas olukord pigem halvemaks läinud. “Kui nõukogudeaegsetesse mägederajoonidesse planeeriti hoovidesse muruplatsid ja mänguväljakud, siis praeguseks on neist saanud parklad.”

“Kõikjale ei pea muruplatse rajama. Tornimäe on kõrghoonete piirkond ning seal on päikesevalgus niikuinii varjatud. Seda piirkonda saab terviklikkuse loomiseks veelgi tihendada.”

Islami sõnul on maailmatrend Tallinnale vastupidiselt roheluse suunas. “Suurlinnades haljastatakse katuseid ja istutatakse kõrrelisi, et putukad ja linnud tagasi meelitada. New Yorki rajati vanale raudteemagistraalile 2,3kilomeetri pikkune jalakäijate roheala, kus võib end tunda peaaegu nagu maakohas. Sarnaselt oleks Tallinna linn võinud sadamast läbi Rotermanni kvartali kesklinna planeerida rohekoridori. Kõik pole siiski kadunud, tühje krunte ja otstarbeta tööstusmagistraale on veel piisavalt alles.”