Streikijad panevad Macroni proovile

Streik algas eile, nn mustal teisipäeval, ning kava järgi kestab see kolm kuud, 28. juunini – plaan näeb ette, et streigitakse iga nädal viiest tööpäevast kahel. Streigivad riikliku raudteefirma SNCFi töötajad, kellega ühinevad ka energeetika- ja prügiveosektori töötajad.

Eile alanud streik on esimene tõsine raskus, millega eelmisel kevadel ametisse asunud Macronil tuleb rinda pista, nendib BBC.

Kuna seisakus osaleb neli suuremat raudteetöötajate ametiühingut, siis mõjutab see paljude rongide reisigraafikut, nii linnalähi- kui ka rahvusvahelisi liine. Esialgsetel andmetel streigib 77% SNCFi palgal masinistidest ning riigifirma teatel ei teinud eile tööd 34% nende töötajatest.

Samuti SNCFi opereeritavatest kiirrongidest TGV on streigipäevadel sõidus vaid iga kaheksas ning rahvusvahelistel liinidel iga viies. Paljud Pariisi linnalähirongid on samuti liinilt maas. Pariisi liiklusolusid kajastava veebilehe andmeil ulatus eile tipptunnil autode ummik pealinna ja äärelinnade vahel 420 kilomeetrini.

Rahvusvahelisi liine mõjutab streik mõnevõrra vähem: Londoni ja Pariisi vahel kurseeriva Eurostari rongid on käigus 75% ulatuses. Kiirrongide Thalys puhul jäävad streigist puutumata Belgia, Hollandi ja Saksamaa liin, samas on muudatusi Hispaania, Šveitsi ja Itaalia vahet käivate rongide liikluses.

Kuid see pole veel kõik. Prantsusmaal käib juba neljandat päeva ka lennufirma Air France streik, selle töötajad, kaasa arvatud piloodid, pardateenindajad ja maapealne personal, nõuavad 6% palgatõusu. Streigi tõttu suudab Air France praegu korraldada vaid 75% oma lendudest.

Ametiühingud on kutsunud streigiga ühinema ka prügivedajaid, et need nõuaksid valitsuselt riikliku prügiteenistuse loomist ning sektori töötajatele paremaid pensionitingimusi. Nii on mõned prügivedajad blokeerinud juurdepääsu prügikonteineritele ja jäätmejaamadele.

Streigist on teatanud ka energeetikasektori ametiühingud, nõudes muu hulgas energiaturu liberaliseerimise lõppu ja sektori naasmist riikliku kontrolli alla.

President Macron suhtub raudteelaste streiki suhtelise rahuga ja BBC hinnangul on tal selleks kolm põhjust.

Esiteks, erinevalt eelmisest massistreigist 1995. aastal on seekord valitsusel kindel siht reformid ellu viia. Ühiskond ja SNCFi töötajad ei saa teha nägu, et kõik need muudatused vajuvad neile kaela selgest taevast. Nad on ise osa suuremast plaanist, milleks nad eelmisel aastal Macroni riigijuhiks valisid.

Teiseks ei ole inimesed enam automaatselt SNCFi poolt. Kuna raudteel, eriti linnalähiliinidel, on teeninduse kvaliteet järsult halvenenud, siis need, kes sõidavad elektrirongiga regulaarselt, on reformide poolt.

Kolmandaks on regulaarselt linnalähironge kasutavatel inimestel avanenud uued võimalused: paljud saavad töötada kodus või kasutada autojagamisteenust, aga samuti on tulnud juurde uusi bussiliine. Nii et paljud saavad vältida streigiga kaasnevaid ebamugavusi.

Sellele vaatamata on praegune aeg Prantsuse valitsusele keeruline ja närviline. Inimesed on tigedad, igapäevaelu halvatud. Sellises olukorras võib paljugi juhtuda – piisab vaid ühest valesammust ja ühiskondlik arvamus pöördub kohe streikijate poolele, nendib BBC.

Riikliku raudteefirma SNCFi töötajatel on head töötingimused: iga-aastane palgatõus, varajane pensionile saamine, 28 tasustatud puhkusepäeva aastas ning töökoha kaotuse kaitse. Ettevõtte töötajate pereliikmed saavad aga raudteel tasuta sõita.

Raudteelaste ametiühingud väidavad, et praegune streik kaitseb üldisi tööhuve ning mõnes mõttes on see ka nende mõjukuse test. Prantsusmaal kuulub ametiühingutesse veidi üle 11% töötavast elanikkonnast – see on Euroopa Liidu madalaim osalusprotsent, vahendab BBC. Kuid traditsiooniliselt on ametiühingutel riigis suur mõju, nii majanduslik kui ka poliitiline.

Ametiühingute esindajate sõnul kaitseb praegune streik laiemalt ka riiklikke teenuseid, mitte ainult raudteetöötajaid, sest Macroni valitsus tahab järk-järgult SNCFi töötajate erisoodustusi kaotada ja pakub välja uusi lepingutingimusi, selliseid, nagu on erafirmades. Valitsuse eesmärk on muuta riiklik raudtee konkurentsivõimelisemaks aastaks 2023 – nii nagu nõuab Euroopa Liit.

Riigifirma SNCFi võlg ulatub 46,6 miljardi euroni.