Uudised
6. august 2018 kell 11:38

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas maksustada virtuaalraha?

Virtuaalraha tulu- ja käibemaksustamise põhimõtteid selgitab portaalis raamatupidaja.ee kohtulahendi abil Deloitte Eesti maksunõustaja Tõnis Elling.

BitcoinFoto: Reuters/Scanpix

Eri andmetel on virtuaalrahaga kauplejaid Eestis tuhandeid. Tehinguid tehakse ülisuurtes mahtudes ja pigem on näha kasvutrendi. Küll aga on siiani lahendamata ülioluline küsimus, kuidas virtuaalrahaga kauplejate ja kaevandajate tegevust raamatupidamises kajastama peaks. See valdkond on praegu reguleerimata ning ainus asi, millega kõik tunduvad nõus olema, on see, et traditsioonilised raamatupidamisreeglid siin kohaldatavad ei ole.

Kui sellest võib veel aru saada, et raamatupidamisbürood ja audiitorbürood ei soovi sellel teemal sõna võtta (välja arvatud üksikud erandid) ja pigem hoiduvad virtuaalrahaga tegelevatest klientidest, siis maksuhaldur endale sellist luksust lubada ei saa. Virtuaalrahaga kauplejate hulk kasvab pidevalt ja maksuhaldur peab aru saama, kas ja kuidas sellised ettevõtjad oma maksukohustust täidavad.

Õnneks on maksude osas olukord virtuaalrahaga natuke parem. Maksuhaldur on oma kodulehel teavitanud, et virtuaalset valuutat käsitletakse tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lõike 1 tähenduses varana. Tulumaksuga maksustatakse sellisel juhul vara võõrandamisest, sh vahetamisest, saadud kasu . Kui isiku tegevus virtuaalse valuutaga vastab TuMS § 14 lg 2 tingimustele, maksustatakse teenitud tulu ettevõtlustuluna, sh sotsiaalmaksuga.

Mis aga puutub käibemaksu, siis selles osas on oma seisukoha avaldanud Euroopa Liidu Kohus[1]. Nimetatud kaasuses küsiti Euroopa Liidu Kohtult, kas traditsioonilise valuuta vahetamine virtuaalse valuuta vastu ja vastupidi on teenuse osutamine tasu eest. Ja kui on tegemist teenuse osutamisega, siis kas need on käibemaksuvabad teenused või maksustatavad teenused. Kohus jõudis järeldusele, et tegemist on teenuse osutamisega tasu eest ja tegemist on maksuvaba teenusega.

Kohtule saadetud küsimus oli selles, kas virtuaalvaluuta vahetamine traditsioonilise valuuta vastu mahub direktiivi art 135 lõike 1 punktide d–f kohaldamisalasse. Mis tähendaks, et tegemist oleks sarnaselt traditsioonilise valuuta vahetusega maksuvaba teenusega.

Sellele küsimusele vastamiseks tuli kohtul otsustada, kas ja millise maksuvabastuse punkti alla võiks virtuaalvaluuta sobida. Esialgu andis kohus hinnangu art 135 lg 1 p d kasutusalale. Käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punkti d sõnastus tõlgendatuna koostoimes kohtuotsusega Granton Advertising[1] annab mõista, et antud sättes nimetatud tehingud puudutavad teenuseid või vahendeid, mille kasutusviisiga kaasneb rahaülekanne. Kuna virtuaalne valuuta bitcoin on lepinguline maksevahend, ei saa seda käsitada arvelduskonto, hoiuse, makse ega ülekandena. Kuid erinevalt võlanõuetest, tšekkidest ja muudest vabalt kaubeldavatest maksevahenditest, mida on nimetatud käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punktis d, kujutab see endast nende tehingupoolte vahelist vahetut makseviisi, kes seda aktsepteerivad.

Teiseks, mis puudutab käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punktis e ette nähtud maksuvabastusi, siis selle sätte kohaselt vabastavad liikmesriigid käibemaksust „seadusliku maksevahendina kasutatava valuuta, pangatähtede ja müntidega seotud tehingud”.

Kohtujurist märkis oma arvamuse punktides 31–34, et käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punkti e eri keeleversioonid ei võimalda ühemõtteliselt määratleda, kas seda sätet kohaldatakse üksnes tehingutele, mis puudutavad traditsioonilisi valuutasid, või käsitleb see ka tehinguid, mis hõlmavad muud liiki valuutat.

Kohus otsustas, et tehingud, mis puudutavad mittetraditsioonilisi valuutasid, see tähendab muud valuutat kui see, mis on ühes või mitmes riigis seaduslik maksevahend, kujutavad endast finantstehinguid, tingimusel et tehingupooled aktsepteerivad neid valuutasid kui seaduslike maksevahendite alternatiive, mille ainus mõte on olla kasutatav maksevahendina. Kohtu arvates ei ole põhikohtuasja puhul virtuaalsel valuutal bitcoin muud mõtet, kui olla kasutatav maksevahendina, ning et osa ettevõtjaid aktsepteerivad seda antud eesmärgil. Seega kuulub virtuaalvaluuta vahetus art 135 lõike 1 p e kasutusalasse. Kohus täpsustas ka seda, et virtuaalne valuuta bitcoin ei ole väärtpaber, mis annab omandiõiguse juriidilise isiku üle, ega sarnane väärtpaber, mille tõttu ei saa ta kuuluda art 135 lg 1 p f kohaldamisalasse.

Seega on meil vähemalt maksustamise osas pilt selge. Tulumaksu tähenduses on virtuaalraha puhul tegemist varaga ja käibemaksu mõistes maksuvaba teenusega.

[1] TuMS § 15 lg 1 ja § 37 lg 1

[1] C‑264/14.

[1] C‑461/12 punktid 37 ja 38.