• Jaga lugu:

    Lossihärra Andrei Dvorjaninov kogub emotsionaalset intressi

    Andrei Dvorjaninov Foto: Ardo Kaljuvee

    Kui Andrei Dvorjaninov üheksa kevadet tagasi Keila-Joa lossi soetas ning seda renoveerima asus, oli hoone armetus seisus. Taastamisest ja ellu äratamisest sai mehe põhitegevus, hobi, nagu ta ise ütleb, sest tööks on seda tema sõnul raske nimetada, kirjutab Äripäeva tellijatele ilmunud Gentleman.

    „Kas ma olen lossi ostu kahetsenud? Mitte kordagi! See on sama, kui küsida, kas te kahetsete, et ostsite Mona Lisa maali. Tegemist on väga unikaalse investeeringuga, pärandiga aastasadadeks,“ ütleb ta.
    Dvorjaninovi Luxori mööblisalongis mängib mahe bossanoova. Kaupluse akendest avaneb vaade sadamale, kus hoonetest üle kõrguvad uhked laevakorstnad. Ühe sellise valge aurikuga lahkus Andrei 80ndate aastate lõpus Soome, et tükk maad hiljem suure ringi ja kogemustepagasiga tagasi tulla.

    Millennium vahetas 19 aastat tagasi Florida päikese pisut tuhmima Eesti oma vastu

    Soe kliima, päike ja liiv tundusid mõnusad esimesed kaks aastat, kuid sellest kõigest tüdineb. Ehkki elasime ookeani ääres, ei pannud seda teisel aastal enam isegi tähele. Samas hakkas Eestis 2000. aastate alguses nii palju juhtuma! Toimus võimas liikumine ettevõtluses, näha oli inimeste optimismi, lootust kõigele uuele. Tundsin, et liigume õiges suunas ja tahtsin sellest värskusest osa saada. Florida on niivõrd välja kujunenud ning see ei köitnud mind enam. Ameerika on rajatud kommertsile, Euroopa seevastu kultuuri ja sügavamate väärtuste peale. Seal elades tundsin ma kõigest sellest puudust – kunstist, teatrist. Jah, muidugi olid need Floridas olemas, kuid kõik minu jaoks liiga uues kuues. Olen üles kasvanud Vana-Euroopa vaimus ja mulle tõesti väga meeldib see, mis on siinpool maakera. Ma pole kordagi kahetsenud, et Ameerikast lahkusime.
    Ameerikasse elama asusite Te Soomest, mitte Eestist
    Mu ema on rahvuselt soomlane, isa venelane. 60ndate lõpus tekkis emal võimalus Eestist Soome tagasi elama minna. Plaanisin talle hiljem järele sõita. Jäin Eestisse, et ülikooli minna ja õpingutega jätkata. Isa, kes oli kogu Nõukogude Liidu aja Inturisti peadirektor, kutsus Moskva Riiklikku Ülikooli välissuhteid õppima, kuid ma ei tahtnud oma vanaema, kellega siin koos elasin, üksinda jätta. Ka tema tervis oli selleks ajaks suhteliselt kehv. Otsustasin, et lähen ja õpin TPI-s tööstuse planeerimist. Olin eksamiteks valmis, paberidki kooli sisse viidud. Siis aga rääkisid sõbrad mu ümber. Ütlesid: „Kuule, Andrei, kas sa tõesti tahad hakata hallis ülikonnas ja pruunides kingades inseneriks? Tule parem kehakultuuri õppima, õpid treeneriks, saad maailma näha!“ Mulle meeldis juba siis laste ja spordiga tegeleda ja viimasel hetkel otsustasingi ümber.
    Aga Soome jutu juurde tagasi tulles… Mu ema elas seal ja mina siin. Kui vanaema lahkus, ei hoidnud mind Eestis enam midagi kinni ja kolisin Soome.
    Millega Te seal tegelema hakkasite?
    Sain ühe Prantsuse kunstnikuga tuttavaks. Tema maalis ja mina organiseerisin kunstinäituseid, tegelesin müügiga. Edu oli meeletu! Ühe kunstinäituse tulu võrdus sellel rubla ajal majaga Meriväljal. 90ndate alguses tabas Soomet majanduskriis ja huvi kunsti vastu rauges. Otsustasin koos kunstnikuga USAsse Floridasse minna, et Palm Beachil samasugune edu saavutada. Tema maalis, mina korraldasin näitusi ja müüki ette. Paraku ei ühtinud sealne maitse soomlaste omaga ning loodetud menu ei saabunud. Kolm-neli kuud, mis tema maalis, tekkisid aga mul uued tutvused ja väljakutsed. Asutasin Ameerikas eksportfirma, hakkasime uusi ja kasutatud Toyotasid, Lexuseid, Nissaneid, Mercedes-Benze ja Chryslereid Euroopasse saatma, lisandusid ka väikelaevad. USAsse importisime Tšehhis toodetud kahekohalisi JAK-52 sportlennukeid. Florida Lantana-nimelises eralennujaamas oli lennuklubi, mis meilt kaks aastat intensiivselt lennukeid ostis. Edukas aeg oli!
    Kõik see kõlab liiga hästi, et lihtsalt asjad pakkida ja lahkuda…
    Ajal, mil mina oma äridega USA-s tegelesin, läks abikaasa Marje sisekujundust õppima. Sellest tekkis mõte hakata esindama Ameerika mööblitööstust Baltikumis ja Soomes. Kuna mina tegelesin laevade, autode ja lennukitega, sai Eestis registreeritud firma USA Toys. Ja mis see kõik eelmainitu muud ongi, kui suurte inimeste mänguasjad! Eestisse mineku tõuge sai alguse 2000. aastal, kui tütar Nele hakkas kooli minema. Tuli otsustada, kus ta õppima asub ja otsustasime, et Eestis. Ma ei poolda seda, et lapsed rändavad vanemate tööde ja tegemiste järgi riigist-riiki ja lõpuks pole neil kuskil kodutunnet ning juuri. See pole minu silmis õige.
    Luxori mööblisalong sai Eestis hoo sisse, kuid sellega Teie ettevõtmised ei piirdunud.
    Tegelesime Eestis mööbli ja kinnisvaraga. Kui pildile tekkis Keila-Joa loss Schloss Fall, oli meil kindel nägemus, mis sellest saada võiks. Marje oli kaheksa aasta jooksul Ameerikas teinud sisekujundajana päris suuri projekte, mina renoveerinud Tallinna vanalinna kortereid. Oli kindlus, et teadmised on justkui olemas ning otsustasime tegutsema asuda. Lossi ajalugu uurima asudes saime aru, et tegu on maailmaklassi pärandiga. Hoone arhitekt on oma aja kuulsaim tegija Andrei Stackenschneider. Lossi omanikeks olid krahv Aleksander von Benkendorff, suurvürstid Volkonskid. Schloss Fallist on käinud läbi aja Euroopa koorekiht – keisrid, kõrged riigitegelased, maailmakuulsad muusikud, kunstnikud, lauljad. Muide, 27. mail 1833. aastal esitas lossi sammassaalis helilooja Aleksei Lvov tsaar Nikolai I-le meloodia „Jumal, keisrit kaitse sa“, millest sai sügiseks ametlikult Venemaa Keisririigi riigihümn.
    Peahoone taastamine võttis aega viis aastat. Miks nii kaua?
    Üks asi on luua midagi uut, teine asi leida infot, milline see oli ja võimalikult sarnaselt taastada.
    Ma polnud kunagi mõelnud, et hakkan mõne mõisaga tegelema ja et see võiks olla ka majanduslikult mõttekas. Schloss Falli soetades oli tegu ülimalt põneva väljakutsega, ebõnnestumise võimalust ma selles ei näinud. Täpselt nii ongi läinud – sujuvalt ja tõusvas joones.
    Paljud, kes mõisad soetanud, on nende taastamisega püstihädas ja tunnistatakse, et tegu on pigem kulu- kui tuluallikaga.
    Kui mõis on lihtsalt suur maja metsas või lagedate põldude vahel, siis ta seda ainult ongi - suur majakarp, millega kaasnevad suured kulud. Eduka majandamise aluseks on unikaalne asukoht, hoonete arhitektuur, ajalugu, teenused, mida pakutakse ja muidugi omanikud, kes annavad kohale oma vaimu. Selle projektiga oleme saanud realiseerida kõike, mille vastu huvi tunneme - muusika, ajalugu, kunst, loodus, suhtlus huvitavate inimestega. Ja mis kõige toredam - saame oma huvi jagada ka lossi külastajatega. Seal toimuvad kontserdid, kunstinäitused, külalised saavad majutuda ajaloolistes sviitides, nautida à la cart-restorani ja palju muud. Emotsionaalne intress, mida oleme sellest projektist saanud, pole võrreldav ühegi panga intressi või mõne tsemenditehase kasumiga.

    Emotsionaalne intress, mida oleme Keila-Joa lossi projektist saanud, pole võrreldav ühegi panga intressi või mõne tsemenditehase kasumiga.

    Andrei Dvorjaninov
    lossihärra
    Kui palju Te täna lossi tegemistes kaasa lööte või on see hakanud oma elu elama?
    Ma ei võta seda kui tööd. See on elu osa, mis mind väga huvitab, see on minu kirg. Kõik lossis toimuvad kunstinäitused ja kontserdid valime ise välja. Elu, mis seal aset leiab, ei loo keegi peale meie enda.
    Olete Eesti Mõisate ühenduse president. On see põnev, väärikas vastutus või ootamatult raske koorem?
    See on väga põnev väljakutse! Eesti Mõisate Ühendus kuulub Euroopa ajalooliste hoonete assotsiatsiooni, mis hõlmab 27 riiki ning kus on kokku 50 000 ajaloolist objekti. Plaan on viia meie mõisad suuremale rahvusvahelisele koostööle teiste riikide ühendustega. Tahame maailmale näidata, et meil on tegutsevaid kauneid mõisu, kultuurimõisu, hotellina töötavaid mõisu. Soovime külastajaid juurde tuua, tekitada välismaailmas Eesti vastu suuremat huvi. Näidata, et oleme väga selge osa Euroopa kultuuriruumist.

    Eesti Mõisate Ühendus kuulub Euroopa ajalooliste hoonete assotsiatsiooni, mis hõlmab 27 riiki ning kus on kokku 50 000 ajaloolist objekti. Tahan maailmale näidata, et meil on tegutsevaid kauneid mõisu, kultuurimõisu, hotellina töötavaid mõisu. Soovime tekitada välismaailmas Eesti vastu suuremat huvi.

    Andrei Dvorjaninov
    Eesti Mõisate ühenduse president
    16.- 19. mail toimub üritus „Our House, Your Heritage“. Tegu on üleeuroopalise ettevõtmisega, mis tähendab seda, et mõisate ja losside omanikud, kes üritusega liituvad, avavad kõikidele oma uksed. Euroopas on väga palju täitsa kinniseid ajalooliseid hooneid, mis vaid selleks üheks nädalalõpuks avatakse. Eesti vastu on äärmiselt suur huvi. Ollakse üllatunud, kui palju mõisu ja losse siin olnud on ning kui paljud neist veel tänagi alles. Inimesed alles avastavad meie maa ilu ja võlu.
    Keila-Joa projekt pole elutoa renoveerimine. Kui palju tuli ette ootamatusi ja kaigaste kodaratesse loopimist?
    Kõlab vist uskumatult, kuid ei tulnudki. Inimesed, kellega protsessi käigus kokku puutusin, pigem innustasid mind. Peahoone ehituse lõppedes oli isegi töömeestel siit kahju ära minna, sest see paik on nii hea energiaga, lossi taastati suure entusiasimi ja positiivsusega. Heaks jätkuks pean ka uudist, et 2018. aasta kevadest on minu äripartneriks ettevõtja Margus Kuklane, kellega oleme asunud taastama teisi lossi kõrvalhooneid, eelkõige boutique’i-hotelli laiendust. Hetkel renoveerime lossi kõrvalhoonet, kuhu tuleb boutique’i-hotelli laiendus. Loodame, et aasta pärast on see valmis.

    Ma usun diplomaatiasse. Olen kindel, et sellega saab palju rohkem tehtud. Ma püüan mõelda: „Ära vihastu, sest mul ei pruugi õigus olla."

    Andrei Dvorjaninov
    Keila-Joa lossi ja mööblisalongi Luxor omanik
    Te räägite rahulikult, mõtestatult. Kas Te kunagi üldse ka vihastute ning häält tõstate?
    Ma usun diplomaatiasse. Olen kindel, et sellega saab palju rohkem tehtud. Püüan mõelda: „Ära vihastu, sest mul ei pruugi õigus olla.“
    Te võiksite rantjee-elu elada, lossiõuel jalutada ja tehtu vilju nautida.
    Logelemine ei tõmba mind absoluutselt! Mõned minu 50. aastates tuttavad on end sisse seadnud lõunamaa päikese alla, täis elujõus inimesed istuvad ja songivad näpuga liiva – mina ei suudaks! Nii palju on maailmas põnevat teha, nii palju väljakutseid.
    Olete kahe tütre ja ühe poja isa. Kui palju Te oma lapsi nende valikutes suunate?
    Sa võid suunata, kuid eks noored tahavad ju kõike ise järele proovida ja teha. Nad tahavad etapid, mis minul tehtud, ise läbi käia ja las nad käivadki. Kui nad näevad, et mu mõtted olid õiged, tekitab see rohkem usaldust ja ehk kuulavad nad mu mõtteid järgmisel korral rohkem.
    Gümnaasiumilõpetajatel on käes aeg, mil tuleb otsustada, kuhu edasi. Kas erialavalikul tuleks juhinduda sellest, mis päriselt köidab või mis hiljem kopsakama sissetuleku toob?
    Juhinduda tuleb oma kirest. Alustada tuleb sellest, mis sind päriselt kõnetab. Kui on asi, mis tõsiselt huvitab, siis on ju alus selleks, et olla oma eriala tipptegija, täiesti olemas. Kõik ei pea olema IT-inimesed või juristid, tippjuuksureid ja tippkeevitajaid on ka vaja.
    Noorele, kes ei tea, mida õppida, ütlen: õpi keeli! Keelteoskus on kõige alus. Kui oled suhtlemisvõimeline ja keeled suus, on kõik uksed valla. Edukas inimene on eranditult alati väga hea suhtleja ja kõik algabki sellest.
    Mis keeli Te ise räägite?
    Emakeel oli soome keel, tänasteks keelteks on muidugi eesti, vene ja inglise keel. Kuna täidan Brasiilia aukonsuli kohustusi Eestis, täiendan end ka portugali ja prantsuse keelega.
    Keelteoskus on mind elus väga palju aidanud. Ettevõtluses juhtuvad edukad ettevõtmised siis, kui inimeste vahel on hea sünergia ning üksteise mõistmine. See kõik saab toimuda siis, kui oskad keeli.
    Foto: Ardo Kaljuvee
    Te töötate abikaasa Marjega koos, olete päevast-päeva kõikides tegemistes kõrvuti…
    …ja ilmselt just seetõttu ongi meie elu kulgenud sujuvalt, et meid seovad sarnased huvid. Vaata, meie tööd ja tegemised ei olegi justkui tavatööd. Me ei võta neid kohustuste, vaid kire ja huviga. Ühised ettevõtmised ühendavad inimesi ja ju see on ka meie kooselu alus.
    Fotod: Ardo Kaljuvee, erakogu, Äripäev

    TASUB TEADA!

    2010. aastal ostis OÜ National Heritage Foundation, mille eestvedajaks ärimees ja mööblisalongi Luxor omanik Andrei Dvorjaninov, riigilt kuue miljoni krooniga väsinudilmelise Keila-Joa lossi. Viis aastat hiljem avas kunagi Benckendorff - Volkonskitele kuulunud loss oma uksed ja täna toimuvad väärikas hoones kontserdid, näitused, tegutseb restoran ning boutique’i hotell.

    Jaga lugu:

Sille Pettai: rohepööre vajab heas mõttes survet
Me ei saa eeldada, et ühiskonna meel muutub pelgalt riigi võetud rohepöörde eesmärkide najal. Vajame sotsiaalset ja seadusandlikku survet ning raami, kirjutab SmartCapi fondijuht Sille Pettai Äripäeva idufirmade portaalis foundME.
Me ei saa eeldada, et ühiskonna meel muutub pelgalt riigi võetud rohepöörde eesmärkide najal. Vajame sotsiaalset ja seadusandlikku survet ning raami, kirjutab SmartCapi fondijuht Sille Pettai Äripäeva idufirmade portaalis foundME.
Snaige küsib kahjumi katteks aktsionäridelt miljon eurot
Snaige kutsus kokku erakorralise aktsionäride koosoleku kahjumi katmise ja firma restruktureerimise arutamiseks; aktsionäridelt vajatakse lisaraha miljon eurot.
Snaige kutsus kokku erakorralise aktsionäride koosoleku kahjumi katmise ja firma restruktureerimise arutamiseks; aktsionäridelt vajatakse lisaraha miljon eurot.
Pea püsti, see on normaalne kriisiaeg
Kobarkriiside raskuse all optimismi säilitamine on võimalik ja annab tugeva efekti, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Kobarkriiside raskuse all optimismi säilitamine on võimalik ja annab tugeva efekti, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Analüüs: liigume elatustaseme poolest tagasi 2019. aastasse
Palgakasv jätkus esimeses kvartalis hoogsas tempos - keskmine brutokuupalk kerkis aastaga 8 protsendi võrra -, hinnad aga tõusid sellest ikkagi kaks korda kiiremini, kommenteerib Swedbanki vanemökonomist Liis Elmik.
Palgakasv jätkus esimeses kvartalis hoogsas tempos - keskmine brutokuupalk kerkis aastaga 8 protsendi võrra -, hinnad aga tõusid sellest ikkagi kaks korda kiiremini, kommenteerib Swedbanki vanemökonomist Liis Elmik.
Eesti ehtetootja suurendas kasumit ja võttis dividendi
Eesti ehtetootja Juveel, kellest grammike üle poole kuulub küll soomlastele, kasvatas eelmisel aastal viiendiku võrra käivet ja poole võrra kasumit ja maksis omanikele üle poole miljoni euro dividendi.
Eesti ehtetootja Juveel, kellest grammike üle poole kuulub küll soomlastele, kasvatas eelmisel aastal viiendiku võrra käivet ja poole võrra kasumit ja maksis omanikele üle poole miljoni euro dividendi.

Küpsised

Äripäev kasutab küpsiseid parima ajakirjandusliku teenuse, huvipakkuvama sisu ja hea kasutajakogemuse võimaldamiseks. Meie veebilehel on järgmist liiki küpsised: vajalikud-, statistika-, eelistuste- ja turunduse küpsiseid. Küpsiste kasutamise eesmärkide ja töötlemise aluse osas saad rohkem infot Meie Küpsiste Poliitikast. Vajutades „Luban kõik“ nõustud Küpsiste kasutamisega meie ja kolmandate osapoolte poolt Meie Küpsiste poliitikas ja käesolevas Küpsiste lahenduses toodud tingimustel. Vajutades „Muudan eelistusi“ saad oma eelistusi alati muuta ja täiendavalt infot erinevate Küpsiste kohta.

Loe lähemalt meie Privaatsus - ja Küpsisepoliitikast.